Hopneri Maja juht Anne Velt oskab teatri keeles rääkida
Samal ajal kui Raekoja platsil pandi kokku tänavust jõuluturgu, oli Kesklinna Sõnumitel hea võimalus vestelda Hopneri Maja juhataja Anne Veltiga teemadel, mis talle ikka hingelähedased: jõuluturu kultuuriprogramm, Hopneri Maja olevik ja tulevik, vanalinn ja laiem kultuurielu.
Olgu ära öeldud, et ma ei pea ennast väga tuntud lavastajaks. Mulle väga meeldib teater, olen õppinud lavastamist ja režiid, aga et selles valdkonnas tõeliselt tuntuks saada, siis sa pead sellega kogu aeg ikkagi tegelema.
Teatritegemine ja Hopner ühelt poolt toetavad teineteist, sest ma olen ikkagi kultuuri sees, minu inspiratsiooniallikaks on alati olnud ajalugu ja ajalooline materjal. Kõik algas muidugi keskaja päevadest ja minu esimesed lavastused olid seotud väga vanalinnaga. Teater on minu jaoks hingetoit ja tundub, et ma midagi juba oskan selles keeles ka rääkida. Nii on praegugi töös lavastus „Anne Franki päevik“, mis esietendub 19. veebruaril KUMU auditooriumis. See on Anne Franki päeviku järgi dramatiseeritud lugu, mis viib meid küll “kurjadesse“ aegadesse, aga tema eluterved mõtted ja helge olemine annab lootust ka tänasel päeval.
Hopneri Maja juhatajana teen ma muidugi suures osas korralduslikku tööd ja maadlen ka bürokraatia poolega, aga kui siin kõrval on olemas majaga seotud loomingulised projektid, siis on see kokku minu jaoks parim variant.
Pühapäeval sai läbi tänavune jõuluturg, kuidas sina ja su meeskond rahule jäid? Kas kõik läks nii kuis plaanitud või jäi midagi ka hinge kriipima?
Tegelikult tegime esimest aastat täismõõdus kultuuriprogrammi Raekoja platsil, üleeelmisel covidi aastal tõime vanalinna akendele muusika ja laulu. Sel aastal keskendusime rahvakultuurile ja saime teostada ühe oma ammuse unistuse – valgusetenduse raekoja seina peal. See tõi meeletu rahvahulga kohale. Siinkohal pean südamest kiitma oma maja meeskonda, kes oma jõulukuised nädalavahetused Raekoja platsil sisustasid ja kogu entusiasmiga asja juures olid. Me tõime platsile parimad kollektiivid, kes eesti rahvakultuuri lippu kõrgel hoiavad. Jah, kokkuvõttes jäime rahule, Aga eks me ka õppisime-kogesime, mida teistmoodi teha – kohe kindlasti. Kui sa ise teed, siis sa samal ajal ka näed, mida sa tahaksid teistmoodi teha.
Too üks näide.
Näiteks ei näe ma väga suurt mõtet, et peale uut aastat jõuluturu kultuuriprogrammi üldse teha, sest siis on inimesed jõuludest ja aastavahetuse möllust väsinud ja uue aasta alguses soovitakse eluga lihtsalt edasi minna. Ja samuti leian ma, et sellist suurt esinemislava pole vaja. Ma ehitaksin jõuluprogrammi vanalinnas teistmoodi üles ja püüaks rohkem jõulumeeleolu otsida (või otsida lasta).
Kui sa vaatad kogu programmile tagasi, siis mis oli sinu jaoks kõige-kõigem?
Kindlasti oli kõige-kõigem see valgusetendus „Tempus fugit“ ehk „Aeg voolab“. See oli ilus avanädalavahetus ning andis korraks platsile teistmoodi meeleolu, rääkis ajavoolust ning jõuludest teises võtmes. Võib-olla oli raske aru saada inimestel, kes ei teadnud või ei hammustanud kohe läbi, mis see “Tempus fugit” tähendab. Mõte oli, et aeg voolab ning et inimesed mõtleksid sellele ja tajuksid ennast selle voolu sees. Mida me siin maailmas oma tegudega tahame saavutada? See on nii üürike hetk, mil siin maailmas ollakse. Soov oli kutsuda inimesi sellele mõtlema. Ma jäin nii teostuse kui ka sellise teise tonaalsusega väga rahule, sest jõulud ei ole ju ainult kaubandusaeg, see on ikkagi eelkõige sisemise rahu ja muude väärtuste väljatoomise aeg – mis peaks meiega muidugi kogu aeg olema. Me püüdsime vähemalt seda momenti tekitada.
Hea tagasiside said samuti vanalinna muinasjutuhoovid, mis olid ennekõike mõeldud lastele, et pered saaksid käia vanalinnas ja otsida erinevaid muinasjutte peitvaid kohti. Ma arvan et see mõte vääriks edasi tegemist. Mulle väga meeldis ühe perekonna tagasiside: „Oi kui tore, et ei olegi kõik ette valmis tehtud, me peame hoopis ise käima, ise otsima ja ise oma väikest aju liigutama selleks, et muinaslood üles leida.“ See kommentaar läks mulle väga korda.
Mul on hea meel, et me jõudsime sellise missioonini. Järgmine küsimus olekski: milline on sinu unistuste jõuluturg, kui ei oleks segavaid eelarvenumbreid ja oleks võimalus kontseptsioon ise kujundada?
Ma ütlen võib-olla hästi kokkuvõtvalt ja lühidalt, sest et ideid ei tohi ju laiali visata – ideed nopitakse ära. Sellepärast ma olen pigem tagasihoidlik. Vähem kaubandust, rohkem meeleolu ja palju rohkem seda jõulutunnet. Ja et oleks põhjus tulla tervesse vanalinna. See oleks minu jaoks see moto, millest ma alustaksin.
Vanalinna külastades jääb paratamatult mulje, et see justkui elavneb kaks korda aastas – vanalinna päevade ajal ja jõuluturul. Mida peaks sinu arvates tegema, et mitte ainult turiste, vaid ka oma inimesi jõuaks meie suurepärasesse vanalinna rohkem.
Oi, seda teemat on räägitud juba aastakümneid ja küllap seda lahatakse vähemalt sama kaua ka edasi. Vanalinn ei ole ainult elanikule, see on meie kõikide jaoks, meie Eesti suur väärtus. Mina kultuuriinimesena ütleksin, et kindlasti peaks hoidma vanalinnas kultuuriasutusi, teatreid, muuseume, koole, et inimestel oleks siin põhjust ikka käia. Kurb on seegi, et vanalinna kinnisvara on läinud palju ka välismaalaste kätte ning siis on keeruline suurt muutust luua. Rääkides aga kultuurist, siis tasuks luua pikaajalisem kultuurikalender, mis ei ole ainult kaks suurüritust aastast, kuigi see kindlasti aitab ikkagi kaasa. Olen kuulnud ka teisi arvamusi: kultuuriüritused vanalinna ei päästa. Jah, ei päästa, kuid sellised üritused toovad siia ikkagi inimesi, sest inimestel on siis vähemalt põhjus tulla. Sellest teemast võiks lõpmatuseni rääkida.
Jõudes jutujärjega nüüd Hopneri majas toimuva juurde, siis äkki avad veidi Kesklinna Sõnumite lugejatele tausta. Millega te siin täpsemalt tegelete? Miks peaksid inimesed siia tulema?
Laias plaanis on meil kolm tegevussuunda. Teatavasti asume väga ilusas keskaegses ja muinsuskaitse all olevas majas. Selle vana poole esmamainimine oli 1352 ja sellist ajalugu paljudel vanalinna majadel ei ole – meil on väga eriline maja. Sellest tulenevalt ongi üks suund tuua vanalinna ajalugu tallinlastele lähemale. Loodud on keskaja klubi, korraldame vanalinnas ja siinsetes hoonetes mitmeid ringkäike, lisaks teeme ka keskaja kultuuriprogrammi vanalinna päevadel. Püüame keskenduda just ajaloolisele poolele, sest see kõik on meile väga tähtis.
Teine suur suund on kontsertprogrammid. Meil on väga ilus kontserdi- ja teatrisaal ja tahame seal kvaliteetset programmi pakkuda, tuua ka uusi esinejaid. Selle all mõtlen, et tuntud esinejaid saavad inimesed käia igal pool kuulamas, aga me tahame just uut ja värsket tutvustada. See tegevus on minu meelest hästi vajalik. Ja meil on ka selline erinevus paljude kontserdikorraldajatega, et siin ei ole baari- ja kohvikusuminat. Saad tulla siia kuulama ja nautima. Seda soovime ka tulevikus hoida.
Lisaks teeme Eesti ja välismaa kunstnike autorinäitusi. Väga hea võimalus on ka tulla ja ise meie maja rentida kultuuriüritusteks. Just sellisteks üritusteks, mis sobivad meie majaga.
Katariina kirik on meie hoole all ning suvel me teeme seal kontsertprogramme. Hetkel ootab kirik katuse remonti, kuid see on absoluutselt ainulaadne koht, väga mõnusa saaliga ja väga erilise atmosfääriga. Väidetakse, et see on Eesti või Tallinna vanim teadaolev kirik. Palju sealt säilinud ei ole, aga jällegi suur väärtus, mida hoida ja mida väärikalt esindada. Me tahaks suvise kontsertprogrammi osas suuremalt panustada ja teha veelgi paremaid asju, kuid meie meeskond on siiski väike. See on murekoht.
Mõistagi on igal asutusel ka omad väljakutsed, millega tuleb rinda pista.
See väljakutse on praegusel ajal kõigil kultuuritegijatel üks – vähe raha. Sageli arvatakse, et kultuurita saab hakkama, aga tegelikult hoiab see meie vaimu üleval. Olgu ta siis kas isetegevus, harrastustegevus või see, kui sulle meeldib lihtsalt käia midagi nautimas ja vaatamas – kogu meie toimimine on mingis mõttes kultuuriga seotud. Kui me selle tähelepanuta jätame, siis võivad tagajärjed olla pahad. Ja ei saa öelda, et kultuur ei too raha sisse. Vanalinna päevadel või keskaja päevadel on platsid rahvast tulvil ja vanalinn tervikuna rahvast täis, linn panustab hästi palju omapoolselt üritustesse. Samal ajal toidab see kõik aga turismi ja ka siin asuvaid ettevõtteid – lauad on täis ning raha jääb siia. See on justkui ühine vereringe.
Rääkides konkreetselt oma majast, siis ikkagi väike meeskond. Meie võimekus ja tahe on suurem ning suurema meeskonnaga oleks potentsiaali rohkemaks.
Lõpetuseks: milline on sinu arvates vanalinna kultuurielu 30 aasta pärast?
Raske küsimus. Ma tahaks, et selle sõna tõelist väärtust mõistetaks rohkem. Et seda ei võetaks ainult sellisena, et kultuur on suur lava ja palju rahvast.