Maikuu esimesel reedel astus Kesklinna valitsuse Nunne tänava majja äsja linnaosavanemaks nimetatud Sander Andla (25). Endine linnavolinik on tänaseks värskes ametis olnud 42 päeva – sama palju kui on maratonijooksus kilomeetreid. Uue ametiga kohanemine on olnud küll intensiivne, aga kosutava finiši asemel läheb tõeline tempo alles lahti. Uut linnaosavanemat see aga ei heiduta.

Sander, kuidas sisseelamine kulgeb?

Sisseelamine kulgeb kenasti. Mind on hästi vastu võetud ja olen kõiksugustest teemadest ülevaate saanud. Linnaosavalitsuses ongi see huvitav asi, et teemasid, mida lahendada, on hästi mitu.

Kui võrrelda linnaosavanema ametit näiteks abilinnapea omaga, siis abilinnapeal on siiski konkreetne vastutusvaldkond. Olgu selleks sotsiaalvaldkond, haridus või linnavara. Loomulikult on sealgi mitmesuguseid tahke ja aspekte. Aga linnaosavalitsuses on teemade ring tõesti väga lai. Ühel koosolekul võib juttu olla elektritõukerataste parkimisest ja järgmisel räägime juba linnaosale kuuluvatest üüripindadest.

Oli teemade mitmekesisus see, mida teadsid oodata, või tuli see pigem üllatusena?

Ei ütleks, et üllatas. Mõnel juhul oli võib-olla kohe tahtmine mured kiiresti korda ajada. Näiteks kui tuled hommikul tööle ja näed, et tänaval on suur auk. Aga enamasti võtavad need protsessid mõnevõrra pikemalt aega.

Kuigi on ka selliseid asju, mida kindlasti saab kiiresti ära teha. Alles hiljuti tuli kodanikult märkus, et üks taskupark on nihkunud selliselt, et lapsevankriga ei pääse enam kõnnitee ja taskupargi vahelt liikuma. Võtsime kohe partneriga ühendust ja palusime tal taskupargi oma õigesse kohta nihutada.

On ju tegelikult juttu olnud, et linnaosavalitsusel võimu napib ja suurt midagi iseseisvalt ära teha ei saa.

See on mõtteviisi küsimus. Kui hoiak on selline, et meil liiga palju volitusi pole ja ise suurt midagi ära teha ei saa – siis nii ongi. Kõik oleneb ikka sellest, kuidas ise asjasse suhtuda. Tuleb mõelda, mida teha saame. Linnaosavalitsus on kodanikele kõige lähemal, esmane koht, kuhu pöörduda. See on ka meie tugevus. Tänu sellele oleme linnaosas toimuvaga hästi kursis ning probleemide lahendamine eeldabki kõigepealt ju olukorra tundmist.

Ehk siis linnaosavalitsusi on sinu arvates jätkuvalt väga vaja?

On küll. Tallinna linna kaheksa linnaosa on üksteisest väga erinevad. Mured on erinevad ja ma ei näe võimalust, et linnavalitsus üksi seda kõike hoomaks. Siis hakkaks ilmselt rolli mängima linnaosa suurus – esmalt tegeletakse suuremate linnaosade probleemidega. Et linnaelu saaks korraldada nii, et iga linnaosa inimene tunneks end hästi, on linnaosavalitsusi vaja.

Kui hüpata korraks tagasi sellesse aega, kui sind meie majas veel ei olnud… Esiti ei pidanud sa siia jõudmagi. Sinust pidi saama Tallinna linnavolikogu esimees. Miks läks teisiti?

Poliitika on dünaamiline. Alguses oli tõesti nii, et mind pakuti välja linnavolikogu esimehe kandidaadiks. Ühel hetkel kõige üle põhjalikumalt järele mõeldes aga leidsin, et kuigi volikogu esimehe töö on kahtlemata põnev – olin ise volikogus tööd teinud, töökorraldus oli mulle tuttav –, saan linnaosa valitsuses oma kodukoha jaoks midagi käegakatsutavat ära teha. See saigi määravaks.

Üks põhiline „elevant elutoas“ on ilmselt see, et su noorusest johtuvalt võib kogemust niisuguse vastutusrikka ametikoha tarvis jääda vajaka. Mis sa ise sellest arvad?

25-aastane inimene on tulnud suurt linnaosa juhtima. Mõistan väga hästi, et see võib tekitada skeptitsismi. Aga eks kõige parem kinnitus selles rollis hakkamasaamisele saab ikka olema tehtud töö. Igas vanuses juht võiks selliselt mõelda. Kui inimesed leiavad, et kesklinnas on hea elada, töötada ja olla, siis see on parim tagasiside linnaosa vanema tööle.

Saan aru, et oled ka ise kesklinlane.

Olen küll Nõmmelt pärit, aga kuna kogu elu ja töö keerles juba pikemat aega kesklinna ümber, kolisin siia.

Kas tööle käid jala? Tõuksiga? Autoga?

Aeg-ajalt sõidan ka autoga, aga puhtalt praktiliselt on mulle jalgsi, tõukeratta või rongiga tööletulek mugavam. Peamine ongi see, et linnaruumis oleks erinevaid liikumisviise. Kel on auto ja tal on seda vaja, saab seda kasutada. Samas ei tohiks auto olla sunniviisiline valik. Ses suhtes on meil veel tööd teha, et igaüks saaks vabalt valida, kuidas ja millega ta liigub.

Räägi, kas õnnestub praegusel ajaperioodil teha ka midagi peale töö?

Ütleme nii, et spordi tegemiseks ma ikka sunnin end aega leidma. On päevi, kui see ei õnnestu. Lihtsalt ei jõua. Aga proovin ikkagi, kui mitte iga päev, siis enamikul nädalapäevadest leida see tund-poolteist, et jooksmas käia. See on asi, mis aitab välja lülitada, pärast seda on tööd ka parem teha, sest pea on puhas ja tihtipeale tekib värskeid mõtteid.

Mulle meeldib ka lugeda ja tennist mängida, kuigi viimast olen viimasel ajal harrastanud harvem. Eks ta ole. Päevas on endiselt 24 tundi, mis seab teatud piirid.

Kui mõelda, et su ametiaeg kestab järgmiste valimisteni ehk poolteist aastat – mida loodad, et selle aja jooksul endast kesklinna maha jätad?

Üks aktuaalne teema on kahtlemata kõik liikuvusega seonduv ja et kõigil liiklejatel oleks ühtviisi mugav ja turvaline liigelda. Ühelt poolt saavad liiklejad ise muidugi palju ära teha, kuid mõistagi on omavalitsusel siin samuti roll. Kas või näiteks laiendada tõukerataste parkimisalasid selliselt, et need teiste liiklejagruppide liikumisteid ei piiraks.

Tihtilugu kiputakse liiklejagruppe vastandama. Näiteks öeldakse, et kui tahame ratturitele paremaid tingimusi, peab see kindlasti tulema autojuhtide arvelt.

Ma ei ole sellega nõus. Kui luua ratturitele parem ruum, hakkab neid liikluses rohkem kohtama. See tähendab, et autosid on sellevõrra vähem ja autoliiklus sujuvam.

Teine asi, mida on Tallinnas pikalt arutatud ja mis on nüüd täide minemas, on see, et koolistaadionid avatakse linnarahvale kasutamiseks. Eriti oluline samm liikumise edendamiseks, eriti kui rääkida sellest, et just lapsed liiguvad vähe. Nüüd on võimalus neil, aga ka kõigil teistel minna sporti tegema spordiplatsile, mis varem seisnuks suletu ja tühjana. Loodetavasti hirm selle ees, et sportimise asemel hakatakse lõhkuma ja vandaalitsema, ei realiseeru.

Ja kuigi see puudutab tervet Eestit, on lõpuks ikkagi ka kesklinna huvi see, et üleminek eestikeelsele haridusele viidaks ellu. Et me kõik elaksime ühes inforuumis ja räägiksime ühte keelt.

Eks neid teemasid ole muidugi veel.

Kahtlemata on neid palju. Mulle kui Uue Maailma elanikule on südamelähedane näiteks Koidu tänava kordategemine. Koidu tänavast võiks saada samasugune kaasaegne tänav nagu näiteks Vana-Kalamaja tänav, mis on minu meelest väga kihvt. Ka Poska tänav on hästi õnnestunud. Seal on minu arvates hea liigelda nii jalakäijal, ratturil kui ka autojuhil. On tore, kui selliseid kohti tuleb linna juurde. Aga jällegi – ehitamine võtab teatavasti aega. Tahaks küll kähku, aga ilmselt nii kiiresti see ei juhtu.

Samas, mida me saame teha, on hakata selle eesmärgi poole liikuma ja teha selle pooleteise aasta jooksul ära nii palju, kui on võimalik.