Rahvuste nädala raames said lapsed lähemalt teada meie välisvabatahtliku Helena päritolust.

Kuna Kristiine lasteaed asub hetlel 5 erinevas majas, siis jõudis Helena iga rühma juurde veebruari kuu kahe nädala jooksul. Helena mängis ja tegeles lastega igas rühmas terve hommikupooliku. 
Lisaks meie välisvabatahtliku päritoli teadmisele õpiti mitmes rühmas tundma ka oma rühmakaaslaste kultuuri.

Helena muljed rahvustenädala läbiviimisest:
(tõlge all pool)
 

For my own project, an important thing I had in mind was to do something with the children that also has a personal value for me. I wanted to show to the children where I come from, show them my home, where I grew up.

When I was in primary school every child from my hometown Wiesbaden learned about a legend of how our city "was created". The legend tells about a giant named Ekko who lived alone in the forests of our region. When a dragon appears and the giant worries about his home, he tries to find the dragon. During an incident the giant falls to the ground, burying his left hand into the earth, creating the foundation for my home town.

Using this story, that I also learned as a child, I wanted to bring Wiesbaden closer to the children, creating a more vivid picture of where I live.

So I translated the story in Estonian and planned four different crafting projects - depending on how old the children in each group were. These included creative handprints, my town's hot springs or creating the giant himself.

In the time span of two weeks in went to each group for one day, playfully telling them the story, showing them pictures of my town and the giant and helped them create something themselves to bring the story to life.

It was a very fulfilling and fun activity for me and the children. Even though it was a bit difficult for me to speak in Estonian so much, it was so great to see the children actively listening and participating in the story telling, and to see the amazement when they understood that Wiesbaden actually looks like a handprint.

Also during the crafting the children seemed so invested, always proudly showing me the results of their work and adding their own personal touch to it.

Not only was it heart warming for me to see them so interested in my city and my project, asking me questions about it, it was also very nostalgic for me personally to bring this story from my childhood to life.

 

Enda projekti puhul pidasin oluliseks teha lastega midagi, millel on ka minu jaoks isiklik väärtus. Tahtsin näidata lastele, kust ma pärit olen, näidata neile oma kodu, kus üles kasvasin.

Kui ma algkoolis käisin, said kõik mu kodulinna Wiesbadeni lapsed teada legendist, kuidas meie linn "loodi". Legend räägib hiiglasest nimega Ekko, kes elas üksi meie kandi metsades. Kui ilmub draakon ja hiiglane muretseb oma kodu pärast, püüab ta draakonit leida. Juhtumi ajal kukub hiiglane maapinnale, mattes oma vasaku käe maa sisse, luues aluse minu kodulinnale.

Kasutades seda lapsepõlves õpitud lugu, tahtsin Wiesbadenit lastele lähemale tuua, luues oma elukohast elavama pildi.

Niisiis tõlkisin loo eesti keelde ja kavandasin neli erinevat meisterdamisprojekti - olenevalt sellest, kui vanad iga rühma lapsed olid. Nende hulka kuulusid loomingulised käejäljed, minu linna kuumaveeallikad või hiiglase enda loomine.

Ajavahemikus kaks nädalat läks igale rühmale üks päev, jutustas neile mänguliselt lugu, näidates pilte minu linnast ja hiiglasest ning aidates neil ise midagi luua, mis loo ellu ärataks.

See oli mulle ja lastele väga elevust pakkuv ja tore tegevus. Kuigi mul oli keerukas nii palju eesti keeles rääkida, oli nii tore näha lapsi aktiivselt kuulamas ja jutuvestmises osalemas ning näha imestust, kui nad said aru, et Wiesbaden näeb tegelikult välja nagu käejälg.

Ka meisterdamise ajal tundusid lapsed nii kaasatuna, näidates mulle alati uhkusega oma töö tulemusi ja lisades sellele oma isikupära.

Minu jaoks polnud mitte ainult südantsoojendav näha, et nad minu linna ja minu projekti vastu nii huvi tundsid ja selle kohta küsimusi esitasid, vaid ka minu jaoks oli väga nostalgiline tuua see lugu oma lapsepõlvest ellu.


Liina Kala
õppejuht