Võsavillemid Kopli päästekomandos
Kristiine lasteaia Võsavillemite rühma lastel oli võimalus külastada Kopli vabatahtlike päästekomandot.
Kuigi lasteaialastele suunatud programm sisaldab võimalust kutsuda päästeauto oma asutusse, siis Kopli vabatahlikute komando võimaldas koolieelikute külastust hoopis nende juurde.
Lapsed olid silmnähtavalt ootusärevuses, terve tee bussipeatusest deposse jalutades arutleti omavahel kas järgmine maja juba on päästjate maja või mitte. Depoos võtsid lapsi vastu neli päästjat, nende seas siis kaks vabatahtlikku päästjat, meeskonnavanem ja Kopli vabatahtlike päästekomando pealik. Meeskonnavanem tutvustas depood ja selle ruume ning päästjate varustust koostöös kahe teise vabatahtlikuga.
Ruumidest oli võimalus näha autogaraaži, kus lisaks autole kogu päästjate varustust hoiti ning sauna- ja pesuruume, jõusaali, puhkeruume, sh magamise kohti, koosoleku ja töötamise ruume. Ringkäiku tehes selgitas meeskonnavanem lastele juurde ruumide otstarvet, millal seda kasutatakse ning miks selliseid ruume vaja on. Näiteks jõusaali otstarvet depoos selgitas ta sellega, et päästjad peavad trenni tegema, et jaksaksid inimesi ohuolukordades vedada või tõsta raskeid esemeid, aga ka selleks, et iga kindla aja tagant kehalisi katseid läbida ehk jõusaali eesmärk on end hoida tööks vajalikus vormis. Sauna juures selgitas, et kui päästjad tulevad sündmuskohalt, kus oli suur põleng, siis on nad väga tahmased ja lõhnavad tugevasti suitsu järgi ning seda lõhna niisama dušši all käies maha ei saa.
Garaažis tutvustati lastele lähemalt kogu päästeauto sisu ja päästjate varustust. Laste seas tekitas palju elevust, et päästjatel on aega end riidesse panna täpselt 40 sekundit, sest 1 minut peale väljakutse saamist peavad nad olema depoost väljunud. Päästeauto juures selgitas meeskonnavanem erinevate vahendite vajalikkust ja kaasas ka lapsi hästi palju tutvustamisse - lasi lastel arvata, mida mingi asi teeb, andis vihjeid. Lisaks rääkisid päästjad juurde elulisi näiteid ja nende oma kogemusi pääste tööst, sellest, kui oluline ja vajalik on paus päästja päevas. Pausist ja selle vajalikkusest tuli juttu, sest kui päästjad olid väga ilusti selgitanud, mis ootab neid ees peale väljakutselt saabumist depoos (puhastamine ja kõik vajalikud protseduurid), siis lapsed pakkusid, et kui nad vahepeal ei peaks tulema tagasi, siis nad ei peaks tegema mitu korda puhtaks kogu varustsut ja autot. Meeskonnavanem rääkis seejärel lastele ühest oma kõige raskemast päevast, kus lahkus hommikul depoost ning tagasi ei jõudnudki, sest viidi hilisõhtul kiirabiga hoopiski haiglasse, põhjuseks see, et polnud päev otsa mitte midagi söönud ja oli teinud rasket füüsilist tööd. Seejärel lapsed nõustusid, et paus on vajalik.
Päästjad näitasid veel lastele, kuidas nad väljakutse korral käituvad ja riietuvad, võimaldasid lastel käia läbi päästeauto kabiinist ning vaadata selle sisu ja uudistada suure pesumasina välimust ja sisemust.
Kõige viimaseks tegevuseks oli päästjatel planeeritud erinevate olukordade läbimängimine magnettahvlil, et korrata kõige tähtsam lastega üle. Magnettahvlil oli korter, kus ühes magamistoas olid vanemad ning teises laps ja arutelti erinevates olukordades läbi lapse käitumine.
Päästjad kordasid lastega:
- ohuolukorras alati pöörduda täiskasvanu poole;
- kui täiskasvanut ei ole või tema ei ole võimeline, siis alles ise helistada 112;
- mida rääkida, kui oled valinud 112 numbri;
- kui vanemaid ei ole kodus, siis pöörduda naabrite poole või otsida muid võimalusi täiskasvanuga kontakteerumiseks;
- kui pole võimalik ise kuskile minna, siis teed ennast kuuldavaks - karjud "appi", "tulekahju"/"tuli" vms
Võsavillemite rühma õpetajad Hannula ja Liis