Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats asub tööle Riigikogus

Viimaste nädalate jooksul on korduvalt uuritud, kas asun tööle Riigikogus. Küsijatest võib aru saada kuna minu kandidatuuri toetas pea kuus tuhat inimest. Olen kõigile hääletajatele väga tänulik ning mõistan vastutust, mis sellise mandaadiga kaasneb.

Seda ei saa alahinnata. Oma otsusest parlamenti minna andsin esmajärjekorras mõistagi teada Mustamäe lehe vahendusel – mille on üles leidnud ka mitmed uudisteportaalid.

Lisan selle teksti nüüd ka siia.

Poetess Doris Kareva on kirja pannud sügavamõttelised read:

„Kes läheb vette
saab märjaks.
Mõni kivi on terav.
Mõni laine lööb jalust.
Kui sa ei hooli valust,
kui sa ei muutu kurjaks,
õpid ehk ujuma.“

Kui 2017. aasta lõpus Mustamäele taas tööle asusin, suhtusid paljud sellesse skepsise, mõni koguni pilkega. Mulle räägiti ilmetust magalarajoonist, mis on hall ja ühetaoline, soovitati lugeda Mati Unti ning veel palju muudki. Mitte et oleksin seda kuigi tõsiselt võtnud ning „Sügisball“ oli juba ennegi loetud, kuid nende aastate jooksul tõestasime kõigile skeptikutele kui suurelt on nad Mustamäed alahinnanud.

Mustamäe elanikes on võrratult palju kodukohatunnet ja kaasalöömise indu, mida võõral võib tõesti olla keeruline suurte majade vahel seistes esialgu tajuda. Kuid märkamata see ei jää. On imetlusväärne, millise entusiasmiga osaletakse üritustel, lüüakse kaasa võistlustel, avaldatakse arvamust, tuntakse muret ning jagatakse rõõme.

Mustamäe on saanud ohtralt uueks luua nii suuri objekte – koolihoonetest Männi pargi ja staadioniteni – kui ka väiksemat, kuid samuti väga tähtsat. Olgu selleks siis pingid, uuendatud jalgteed või lilleilu. Kõik see saab õitsele lüüa aga vaid siis kui linnaosa elanikud ise hoolivad ning selle elusaks muudavad. Aga selles polegi põhjust kahelda, sest Mustamäe juubeliaasta näitas kuivõrd suurepäraseid tulemusi saam ühiselt tegutsedes. Koos ehitati valmis näituskorter, kirjutati raamat ning tehti filmgi valmis, pidude pidamisest rääkimata. Ja võrratu laul „Mustamäe alati Mustamäeks jääb“ maestro Voldemar Kuslapi esituses!

2019. aastal toimunud Riigikogu valimistel sain samuti mandaadi parlamenti, kuid sel hetkel ei olnud seda veel õige aeg kasutada, sest liiga palju oli linnaosas pooleli. Nüüd on aeg edasi läinud ning tajun üha tugevamalt neid aspekte riiklikus poliitikas, mille osas tahaks käised üles käärida ning tööle asuda. Viimaste nädalate jooksul olen pidanud pikki vestluseid paljude mustamäelastega, mõtteid oli igasuguseid, mitmeid ka neid, kus tunnistati, et ei antud toetushäält, selleks, et ikka Mustamäele jääksin. Valijal on muidugi alati õigus, kuid arvestada tuleb sellega, et poliitiku kapital on tema hääled ning lubaduste täitmise võimekus sõltub sellest otseselt. Pidasin nõu ka enda emaga, kes ütles – nagu emad ikka oskavad öelda – väga kaalukad sõnad: „Neile kuuele tuhandele inimesele ei ole vähimatki kasu kui räägid sellest, mida Toompeal paremini teeksid. Tuleb minna ja teha.“

Doris Kareva luuletus jätkub nii:

„Säält ta tulebki, särav.
Ainus laine, mis kannab
igasuguse ilma,
tuule ja tujuga.“

Olen igavesti tänulik selle eest, et mustamäelased mind omaks võtsid ning ulatasid linnaosa arendamisel abikäe. Just see ühtsuse jõud kannab edasi. Igasuguse ilmaga. Minu selja taga on inimeste usaldus, mida tuleb nüüd õigustada, seda vastutust väärikalt kanda.
Asun tööle Riigikogus, kuid süda jääb ikka Mustamäele. Olles ükskõik kui kaugel, mõtlen ikka: minu linnaosa, minu Mustamäe. Kuna ajalool on kombeks korduda, siis küllap kohtume juba järgmise teekäänu taga taas.

Olge hoitud, püsige terved!

Lauri Laats
Mustamäe linnaosa vanem