Liigu sisu juurde
Tallinn.ee
Juurdepääsetavus
 °C
Otsi informatsiooni, teenuseid jne

Arvamus: Kui võidab sport, kas siis võidavad kõik?

Arvamus: Kui võidab sport, kas siis võidavad kõik?

Nõmmel on ettevalmistamisel mitmed suurejoonelised spordiehitamiste projektid. „Nõmme Sõnumites“ nr 2 (2023) kirjutab linnaosavanem Karmo Kuri, et Pääsküla prügimäele ei saavat praegu suusakeskust rajada, tulevikus küll. Sotsiaalmeedias jagab Kuri teavet, et on alustatud Hüppetorni rekonstrueerimise suure projektiga. Hüppetorni kinnistule (Vana-Mustamäe 16), tänapäeval tuntud enam Nõmme Lumepargi nime all, on kavandamisel hulgaliselt erinevaid spordirajatisi. Suurejooneline on ka Nõmme Spordikeskuse terviseradade rekonstrueerimise projekt, mida ei ole veel avalikkusele tutvustatud, kuid ehitusluba on juba antud. Suusakeskusi on kerkimas nagu seeni - plaanide kohaselt. Tahan küsida, kas ehitamine on nii universaalne avalik hüve, et avalik võim peab neid suusakeskusi ehitama?
Musatäme suusahüppetorn ja selle ümbrus
Aedlinnas peaks ehitamine olema avalik huvi niipalju, et iga uus hoone on mitte ainult omanikule, vaid ka naabritele rõõmuks. Maitsekalt renoveeritud Paju Villa  (Vabaduse pst 88), julgen arvata, vastab sellele kriteeriumile. Kuid üleproportsioneeritud karp-maja, mida üleaedsed altkulmu vaatavad, ei ole avalikus huvis. Ehitamine seega peaks arvestama ümbritsevate inimestega.
Nõmme spordiehitamise kavu vaadates aga tundub, et domineerivad hoopis kitsad huvid.
See puudutab nii Hüppetorni/Lumepargi rekonstrueerimist, Nõmme Spordikeskuse laienemisprojekte, Hiiu kergejõustikustaadioni andmist profijalgpalliklubile ja minu arvates osalt ka välijõusaalide ehitamist.

Võib väita, et võidab sport. Aga kas võidavad kõik? Hüppetorni/Lumepargi projektis kahtlemata on kaotajaks Nõmme loodus. Vana-Mustamäe 16 asub  Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal. Ruumiprogrammist ja eskiisidest nähtub, et ala tahetakse maksimaalselt täis ehitada. Naiivne oleks arvata, et nii  intensiivse ehitustegevuse mõjud kaitsealale laiemalt ei levi. Kaotajaks on
Nõmme-Mustamäe metsas jalutajad, looduslähedaste liikumis- ja spordiviiside harrastajad. Kaotajaks on ka Nõmme elanikud, kelle tänavaid pidi suurenenud liiklusvood hakkavad käima. Juba praegu käib Lumeparki pidev autode voorimine, parkimisega on kitsas. Lõpuks on kaotajaks Nõmme linnaosa muud investeerimist ootavad objektid.  Avalikku raha võiks ehk panna hoopis uue Kultuurimaja ehitamisele? Vanal majal paistab mingi parandamatu ehitushäda olevat - remont venib aastaid. Avalikku raha võiks ehk panna Nõmme keskuse ajakohastamiseks. Õhtutundidel on keskus nagu väljasurnud. Kui Nõmmel tingimata peab olema kõrgehitisi (vaateplatvormiga torn), siis need      ehk sobiksid paremini Kahro nn pilvelõhkuja (Pärnu mnt 326) kõrvale, mitte looduskaitsealale?

Rahvusvahelise suusakeskuse rajamise ambitsioon on Nõmme spordimeestel  olnud aastaid. Juba 1999. a kirjutas „Õhtuleht“ („Pearu ja Andres Nõmmel“, 29.09.1999) Nõmmele rajatavast rahvusvahelisest suusakeskusest. Andrus Veerpalu oli just võitnud Ramsau MM-l 50 km hõbeda. Mehed olid käinud Ramsaus ja tekkis tahtmine samasugune ehitada. Rahvusvahelised võistlused kuni MK-etapini olevat tulevikus võimalikud, oli tollane ja ilmselt ka tänane plaan. Kuid kas rahvusvahelise klassi suusakeskus -  isegi mitu tükki (Nõmme Spordikeskus, Lumepark, Pääsküla) - Nõmmele mahub? Teiseks maksab see palju. 1999. a oli plaan, et leitakse erainvestor.
Nüüd aga on leitud, et on võimalik ehitada avaliku rahaga. Kas suusakeskus siiski on nii laiades huvides, et seda peaks maksumaksja rahaga ehitama? Suusagurmaanise teatel maksab Austrias rajapilet 7 eurot. Keila suusaraja hoolduse kvaliteet olevat aga Nõmme-Harku tasemest nii palju üle, et nõudlikum suusasõber sõidab pigem Keilasse. Tuleks arutada, mis kvaliteet,  kellele ja millise raha eest on reaalne.
Tähelepanu väärib suusakeskuse mitmekihiline opereerimise skeem. Taristu ehitab (maksumaksja rahaga) välja linn, haldab Linnavalitsuse asutus Nõmme Spordikeskus, mäepileti raha kasseerib aga Lumeakadeemia.
Ilmarise jõulinnak
Millistele põhimõtetele siis liikumis- ja spordirajatiste kavandamist Nõmmel rajada? Arutelu nende põhimõtete üle on veel toimumata. Headeks põhimõteteks võiksid siinkirjutaja arvates olla:
  • kodulähedus. Nõmmel peaks olema loomulik, et suusarajale, palliplatsile,      jooksutrenni ei sõideta autoga, vaid minnakse jala. Rattaklubile maastikukaitsealale rattakuuride-olmeruumide ehitamine ei ole Ok. Ruumid peaksid olema elamute ja ühiskondlike hoonete alal. Haruharva on tänapäeval näha Nõmme tänavatel suusad kaenlas inimest (kuid nad ei ole siiski kadunud). Mitte tsentraliseerimine, s.t keskuste loomine, vaid vastupidi -liikumisvõimaluste hajutamine peaks olema aedlinna suund.
  • looduslähedus ja looduse hoidmine. Aedlinna miljöö säilitamiseks tuleks eelistada võimalikult "naturaalseid" liikumis- ja spordialasid. Rahumäe ja Pääsküla koolide spordiplatsid on ehitatud võrkudega, kinnised, Ameerika nn geto stiilis. Nende kõrval peab säiluma metsa ja alasid, kus lapsed saavad vabalt joosta. Sünteetilistel, tehiskeskkonnas harrastatavatel spordialadel (kunstlumi, -aluskate, -ventilatsioon, -valgus, profileeritud maastik) on oma koht, kuid mitte looduse arvelt. Virtuaalreaalsuses rattasõidu stuudio - sobiks Nõmme keskusse - kuid mitte maastikukaitsealale. Pumptrack-i ei tohiks ehitada loodusalale. Spordirajatisi põhimõtteliselt ei tohiks rajada nii, et võtame järjekordse loodusala. Ei saa nõustuda Karmo Kuri väidetega, et Pääsküla suletud prügimäele ei saavat mäesuusatajaid peale lasta. Mäe vajumise tõttu ei saa peale lasta raskeehitustehnikat. Mägi ilmselt ei kannata suuri ehitisi. Kuid väide, et seetõttu ei saa mäge kasutada, on võrdne allaandmisega. Tänapäevased ehitus- ja keskkonnatehnikad kindlasti suudaksid leida lahenduse. Praegu aga inimene ei suuda taastada enda poolt lägastatut ja läheb võtab Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealalt lihtsalt järgmise, veel puutumata tüki.
  • erinevate sotsiaalsete rühmade vajaduste ja huvide arvestamine. Nimetaksin seda "kiire raja ja aeglase raja" põhimõtteks. Nõmme avaliku rahaga arendatud liikumisrajatiste sotsiaalne orientatsioon praegu on liiga kitsas. Vaatlused Harku rajal näitavad, et ka suusahooajal liigub enamik terviseraja kasutajatest jalgsi (jalutajad, sh koertega, jooksjad, kepikõndijad). Terviseradade ideoloogias jalutajaid aga nagu ei eksisteerikski. Pühendunud suusaharrastajate sõitu on hea vaadata, kuid nende seas on vähe naisi, väga vähe lapsi ja seeniore. Vaja oleks nn "aeglast rada", mis julgustaks neid sihtrühmi samuti suusamõnudest osa saama. See nõuab aga hoopis teistmoodi lähenemist radade ehitamisele.
  • avaliku rahaga spordirajatiste ehitamine tuleks lahti siduda valimiste poliittehnoloogiast. Taas on valimised ja taas kuulutatakse järjekordsete välijõusaalide valmimisest. Kas neid juba küll ei saa? Loendasin Nõmmel 20 kohta, kus saab "lõuga tõmmata". Ei ole hea, et spordirajatised on saanud meepurkide ja šokolaadi s.t valijate meelitamise vahendiks. Kuna välijõusaale rajatakse loodusaladele ja sinna pannakse suuri summasid, siis tuleks jälgida,  kas ja kui palju neid tegelikult kasutatakse.

Teksti autor: Priit Parmakson
 

Viimati muudetud 26.05.2023