http://www.pealinn.ee/tagid/arvamus/tallinna-heateo-auhinna-saaja-nutiajastu-on-pannud-rohkem-tooopetuse-n192897

"Ütlesin ühele viienda klassi lapsele, et mine võta nurgast saag, ja tema küsis, et aga mis asi see saag on," meenutab tööõpetuse õpetaja Jürgo Nooni, kes sai auhinna selle eest, et on teinud õpilastega lasteaialastele istutuskaste ja linnumaju. Nooni sõnul ei oska lapsed enam kätega tööd ning neid ei lasta ka õue maailma avastama: "Ühiskonnas on praegu ju selline suhtumine, et kui laps on õue aetud, siis on ta kindlasti mingisugust pahandust teinud."

Rääkige palun oma tööst – teete koos koolilastega lasteaedade tarbeks linnumaju, taimekaste, putukahotelle jpm, aga miks?

Kõik sai alguse siis, kui minu noorem laps läks lasteaeda, sealt saigi kooliõpilaste ja lasteaedade koostöö alguse. Viimasel neljal aastal olen ma olnud pigem projekti eestvedaja. Praegu teeb Tallinnas juba peaaegu 25 eri kooli lasteaedadesse asju. Oma lapse lasteaias teed ju ikka asju, mille kohta arvad, et need võiksid ägedad olla. Lasteaia perepäeval saigi alguse linnupuuride projekt, kus esialgu valmistasime puurid ja hiljem käisime neid ka puhastamas, sama toimus istutuskastide projektiga. Lisaks sellele oleme teinud igasuguseid riiulikesi ja muid asju, sest kõike saab ühendada. Põhiline sõnum, mida ma olen juba peaaegu kaheksa aastat edastanud, on see, et kool ja lasteaed on ju tervik ja üks haridussüsteem. Paljud arvavad, et kui laps läheb lasteaiast kooli, siis on kõik vastupidi. Seda kooli ja lasteaia suhet peab tegelikult vaatama tervikuna.

Kui palju on tänapäeval käeline tegevus kadumas, peaaegu kõik on ju juba virtuaalne?

See on selgelt nõrgemaks jäänud, aga hea on selle asja juures, et lapsevanemad oskavad nüüd tööõpetust kui ainet hinnata positiivsemalt kui seda tehti kümme aastat tagasi. Nutinduse tulemusena on ka laste olukord väga erinev. Ühele viienda klassi lapsele ütlesin, et mine võta nurgast saag, ja ta küsis, et aga mis asi see saag on.

Kas lapsed saavad virtuaalmaailmas hakkama paremini kui reaalses maailmas?

Väga selgelt on näha, et nii see tõesti on. Kogemust, mis varasematel aegadel on saadud kodust või miks ka mitte õuest, saavad nüüd paljud alles koolist. Lapsed suudavad telefonis mänge tööle panna, aga kui ma palun neil reaalselt midagi modelleerida, jäävad täiesti hätta.

Milliste lastega te tavaliselt koos meisterdate, kas neil peavad olema mingid erioskused ja kui palju lapsed sellest tegevusest üldse huvitatud on?

Tegelikult on inimene ju loomult laisk, nii et kui ma tuleksin klassi ja ütleksin, et tehke, mida ise tahate, siis istuksid kõik nutitelefonides. Minu õpetamise filosoofia on see, et me peame tegema võimalikult erinevaid asju. Saagimisest, treimisest ja puurimisest alates. Minu tunnis käivad tüdrukud ja poisid kordamööda, ja üks tüdruk mulle siis pärast tundi ütleski, et teate, õpetaja, teie olete tore ja puutöö on tore, aga mulle ei meeldi see tolm. Tegelikult saavad kõik lapsed selle tööga hakkama, ja kui ei saa, siis on minu ülesanne neid suunata, sest ükski asi ei tule iseenesest. Minu eesmärk on ka see, et need asjad, mis koolist välja lähevad, oleksid mingi kvaliteediga. Olen näinud vahel asju, mida on niisama saadetud, ja siis ütlen, et nii ei tohiks. Kui sa teed kingituse, siis ei tohiks olla suhtumist, et mul on suva. Suhtumine on väga oluline, kõigesse ümbritsevasse ja ka asjadesse.

Teie panust on esile toodud ka laste loodusteadlikkuse tõstmisel, on see ka teie isiklik huvi? Miks peaksid lapsed olema loodusest teadlikud?

Kuna mul endal on väikesed lapsed, siis tihti vaatan asju oma mätta otsast ja leian, et kui tahan seda või teist oma lastele edasi anda, siis miks ma ei peaks tahtma sama oma õpilastega. Õuesõppe päeval tõime näiteks klassiga roopilli, aga tegelikult on sellised kogemused nii mõnelegi lapsele ainsad. Ühiskonnas valitseb praegu ju selline suhtumine, et kui laps on õue aetud, siis on ta kindlasti mingisugust pahandust teinud.

Ka minu enda huvi on tõsta laste loodusteadlikkust, samuti taaskasutuse olulisust. Tihti võib tunduda, et see, mida ma õpetan, ei lähe korda, aga tegelikult teevad veetilgad ükskord kivisse augu. Võib-olla tänu minule saavad ka mingid kodanikud tublimaks tulevikus.

Putukahotelli projekti puhul on aga lastele ja ka mulle endale oma teadmisi loodusest edasi andnud paljud loodusteadlased. Selle projekti põhieesmärk on tegelikult linnalooduse säilitamine. Putukad vajavad pehkinud puude õõnsusi elukeskkonnaks ja ka selleks, et vajadusel vihma eest varju minna. Tavaliselt eelistavad nad pehkinud puid, aga nagu me teame, siis võetakse kõik taolised puud linnas kiiresti maha. Kui me aga tahame, et linnas elaksid linnud, siis peavad siin olema ka putukad, see ongi putukahotellide valmistamise projekti üks põhimõtteid, mida me alati ka lastele selgitame.

Mida lastele kõige enam meeldib valmistada?

Lapsed on väga erinevad ja mõnede puhul on tegevus, mille õpetaja välja mõtleb, jess!, teine aga kirtsutab nina. Nii et täpselt ei oskagi öelda aga see on küll kindel, et tegevus ei tohi olla pikk. Kõige parem, kui lõpptulemus oleks niivõrd-kuivõrd käega katsutav.

Kui rääkida treimisest, siis protsess on üks asi ja lõpptulemus teine. Kunagi tehti tunnis alati küünlajalgu, aga mina tahan, et tehtaks midagi muud. Minu soov on praegu ühendada digimaailma ja käelist tegevust. Freesime näiteks õpilastega välja märkmikukaaned ja pärast teeb käsitööõpetaja sinna sisu juurde.

Olete ilmestanud õppetegevust omavalmistatud vahenditega, millised need on?

Mind ennast segab alati kõige rohkem see, kui võetakse mingi õppevahend ja siis kopeeritakse see maha. Esiteks võin kohe öelda, et see ei tööta, sest iga õppevahend on loodud mingi eesmärgiga. Alati ei pea õppevahenditena kasutama asju ja mudeleid, mis on tehtud 10 või 20 aastat tagasi. Tänapäeval on Youtube täis igasuguseid asju, mida saab õppematerjalina kasutada, ja see aitab õpilase jaoks väga palju pilti avardada.

Osa lastest aga loominguline õppemetoodika üldse ei sobi. Õpetajal peab alati olema plaan B ja C, kui keegi tunnis kaasa ei tule. Ei ole vaja, et istutakse tunnis kaks nädalat, paber ja pastakas peos, see tekitab ainult trotsi.

Kas õpetajad lähenevad õpetamisele piisavalt loovalt või kohtab ikka veel palju tuupimismetoodikat?

Kui ma noore õpetajana alustasin, siis hakkasin pihta sellest, et andsin õpilastele õpiku kätte ja ootasin, kuni nad selle läbi loevad – ja nad lugesidki. Aga kuidagi väga kiiresti, ja siis ma sain aru, et see tegelikult ei tööta. Teooriat saab anda väga mitut moodi. Minu õpetamisfilosoofia sisaldab küsimust, mida ma tahan saavutada. Mina tahan, et kui õpilane lõpetab üheksa klassi, siis tal on mingisugune probleemi lahendamise oskus olemas, ja teiseks, ta ka julgeb seda probleemi lahendada. Mina ei tee ühtegi inimest siin klassis tisleriks või lukksepaks, vaid ma annan talle kogemuse, et kui ta on mingit tööriista käes hoidnud, siis oskab ta sellega ka midagi teha.

Teete seda tööd osaliselt heategevuse vormis, milline väärtus on üldse heategevusel tänapäeva ühiskonnas?

See, mida ma ka koolis alati õpetan, on suhtumise olulisus. Kõikide nende projektide, ka näiteks putukahotelli projekti puhul me läheme ja räägime, et meil on lahe asi, mis lastele sobiks. Neidsamu pesakastisid käime me iga kahe aasta tagant ka hooldamas, võtame redeli ja teeme kastid tühjaks. Ma leian, et suhtumine peabki olema selline, et mul ei ole suva, vaid me peame oleme eeskujuks nii endale kui ka teistele.

Kas õpetajate palgaga võib nüüd rahule jääda, seda enam, et see tõuseb iga aasta?

Ma ütleks, et palgatõus on hea asi, aga kindlasti mitte ainuke motivaator. Ainult palga pärast koolis töötada ei saa, inimene peab tahtma tegelikult õpetada. Kõige nutusem olukord koolis on see, kui õpetaja on ainult tunniandja... ennast pean ma siiski õpetajaks.

Mis seisus on teie arvates Eesti haridus, mida on hästi tehtud?

Kui rääkida hariduse seisust Tallinnas ja üle Eesti, siis on see väga erinev. Tallinnas on üht koma teist päris hästi, kaasa arvatud see, et meil on koolides ainesektsioonide juhid. Õppematerjale võiks olla rohkem, aga ma ei ütle ka, et seis on katastroofiline. Ütleks siis nii, et kes tahab õpetada, see õpetab, ja kes ei taha, see vingub. Mina isiklikult tahan, ja kui kohe ei saa, siis mõne aja pärast kindlasti.

Milline tähtsus on teie arvates üldse kodanikuühiskonnal?

Mind häirib väga see passiivsus, mis ühiskonnas valitseb – et kui mind ei puuduta ja siitmaalt lõpeb minu asi ära, siis rohkem ei taha ma millegagi tegeleda. Kodanikualgatus on absoluutselt oluline, ja kui seda toetatakse ka finantsiliselt, on kogu ettevõtmine veel efektiivsem. Näiteks ka linnumajade projektiga on nii, et need vahendid on kinni makstud, aga teostusele läheb oma aeg. Tallinna haridusametile tuleb öelda suured tänusõnad; ma arvan, et terve Eesti võiks osaleda neis projektides, kuidas saab koolid ja lasteaiad omavahel koostööd tegema.

Teid on nimetatud väga aktiivseks inimeseks, kes osaleb paljudes projektides – millised need on ja kuidas te jaksate?

Kui viimati tuludeklaratsiooni täitsin, vaatasin, et ametlikke palgasaamise kohti oli mul üle kümne, aga kõik need jäävad 50-200 euro kanti, nii et jah, tegevusi on mul mitmeid.

Miks teile seda tööd teha meeldib, mis paelub?

Mulle ei meeldi olla rutiinis ja eri asjade ettevõtmine on rutiinist väljatulek. Selles koolis olen ma varsti juba 12 aastat töötanud ja ilmselt võib öelda nii, et ma olen põhikohaga õpetaja, kõik muud asjad on hobid.

Kas see on tore üllatus, et saite auhinna?

Mulle hakkasid paljud inimesed helistama ja õnne soovima. Olen ka kunagi ammu ühe auhinna saanud ja mõtlesin, et äkki soovitakse sellepärast. Siis tuli aga välja, et juba raadios on räägitud, nii et hakkasin uurima, mis toimub. Aga jah, ametlikult pole mulle keegi sellest veel teatanud. Tegelikult on iga tunnustus ju väga meeldiv, aga kui sa mõnes valdkonnas toimetad, siis sa ei tee seda selle eesmärgiga tunnustust saada, vähemalt mina ei tee. Leian, et kui niimoodi tehakse, siis see oleks vale. Vahel võib ju mõelda, et miks ma nii palju rapsima pean, võiks ehk rahulikumalt võtta, aga siis jälle olukorrad muutuvad. Ükskord tuldi ühest lasteaiast minu juurde ja kiideti väga asjade eest, mida ma olin valmistanud. Järelikult pakus minu tegevus emotsiooni, ja see oli väga tore.

-----------------

Nooni on suur lasteaialaste sõber

• Jürgo Nooni on õpetanud lapsi loodust ja elusolendeid austama, märkama ja aitama, seda nii lasteaedades kui ka koolides. Muu hulgas on ta andnud suure panuse, et kõikidesse linna lasteaedadesse jõuaks õpilaste tehtud lillekastid ja linnumajad. Kõikide rühmade lapsed saavad kasvatada köögivilju ja maitsetaimi ning õppida tundma linde. Ta on puhastanud ülespandud pesakaste, rääkinud lastele putukahotellist ja putukate tähtsusest looduses, aidanud valmistada ka põnevaid mänguasju lasteaialastele, matemaatika õpetamise ja teatrivahendeid jpm.
• Nooni on osalenud Lille lasteaia lapsevanemana juba aastaid aktiivselt lasteaia tegemistes. Ta on aktiivne hoolekogus ja abistab nii majandusküsimustes kui ka õppetöös.
• Lasteaia perepäevadel on ta õpetanud lastele ümberkäimist mitmete töövahenditega, näiteks on niiviisi valmis saanud toredad männikoorest paadid.
• Mänguasjade kuuri tegi Nooni jalgrattahoidja ning keldrisse tõukerataste hoidja. Selle aasta talgupäeval uuendas ta mitmed nukunurga lauad ja toolid.