Esimest korda Ristiku põhikooli ajaloos laulis meie mudilaskoor end laulupeole. Ootusärevust ja närveerimist jagus kuni maikuu alguseni. Kui siis selgus, et me oleme peole oodatud, oli rõõm suur.

Terve juunikuu jälgisime ilmateadet ja ootasime suurt suve, aga tulemata ta jäi, kuigi tõe huvides peab ütlema, et ilmataat halastas ja vihma me ei saanud. Nii kogunesimegi 1. juulil lauluväljakule mantlites-jopedes-keepides, mütsid-kindad taskus, soojad tekid kotis. Proovipäev oli paras katsumus kõigile – proovisime aru saada, kus midagi juhtuma hakkab, millal meid lavale ja sööma oodatakse, kuidas me lavale saame ja kuidas sealt maha. Õnneks saime proovi teha kaks korda ja dirigendid jäid meiega rahule. Proovide vahele jäi mitu tundi vaba aega, aga õnneks oli plats suur ja tegevust leidsime kõik: kes sõitis koju sooja, kes tutvus müügilettidega, kes meisterdas käsitöötelgis. Vabaks saime alles õhtul kell kaheksa ja suur pidu ootas alles ees.

Rongkäiku kogunesime juba pühapäeva varahommikul ja saime rivisseisu harjutada tükk aega enne, kui lõpuks liikuma saime, aga liikumine oli vahva! Rahvas tervitas meid, meie laulsime ja hõiskasime vastu. Teekond lõppes isegi liiga kiiresti. Siis sõime ruttu kõhud laulupeosuppi täis ja saimegi lavale minna. Laulud õnnestusid ja pärast leidsime õnnelikult sellest suurest rahvahulgast oma vanemad. Pidu kestis hiliste õhtutundideni ja paljudel tuli rongkäiguteekond veel kord jalgsi läbida, seekord kodu suunas. 

Meie seltskond oli supervahva! Lapsed ja õpetajad olid kui üks suur pere – visati nalja, tögati üksteist ja mitte keegi ei virisenud, mitte ühtegi pahandus ei juhtunud. Usume, et paljud lapsed said laulupeoseemne enda sisse ja see kasvab ajapikku aina suuremaks ja tugevamaks.

Lapsed hõiskasid juba rongkäigus „Elagu õpetaja Anneli Laev! Elagu õpetaja Ago Niglas!“

Tõepoolest – suur, suur aitäh neile! 

Aitäh Katrin, Kairit, Mari, Tiiu ja Mari, Kristel, Sirli, Jürgo ja kõik teised, kes meie peolemineku võimalikuks tegid.

Kohtumiseni uuel peol!

Vaata pilte laulupoest siit.