Skip to content
Tallinn.ee
Juurdepääsetavus
 °C

"Väikeklass on mõne õpilase jaoks parim võimalus", Õpetajate Leht, 16. september 2016

http://opleht.ee/2016/09/vaikeklass-on-mone-opilase-jaoks-parim-voimalus

Esimesed väikeklassid moodustati Eestis 2010/2011. õppeaastal ning sealtpeale on nende arv kiiresti kasvanud. Kui alguses käis kümnes väikeklassis 47 õpilast, siis eelmisel õppeaastal õppis EHIS-e andmetel 463 väikeklassis juba 1360 õpilast.

Ristiku põhikooli 259 õpilasest õpib 84 ehk kolmandik nelja õpilasega väikeklassis, 13 õpilast õpetajaga üks-ühele-õppes igaüks eraldi klassiruumis ja ülejäänud õpilased õpiraskustega laste klassides, kus võib olla maksimaalselt 12 õpilast. Märtsis avati koolimaja kõrval seitsme väikese klassiruumiga moodulmaja, mis ruumikitsikust oluliselt leevendas. Tööst õpilastega ja lapsevanemate hoiakutest rääkisid kooli direktor Katrin Luhaäär, HEV-koordinaator ja õppealajuhataja metoodika alal Ruuda Lind ning õppealajuhataja õppekorralduse alal Kairit Seenmaa.

Kui koolis on nii palju klasse, läheb vaja ka palju õpetajaid. Kust te nad leiate?

Katrin Luhaäär: Inimesi leida on üsna keeruline. Valmis õpetajat, kellel on HEV-lastega töötamise kogemus või kes on saanud vajalikud koolitused ja meie kooli kohe sobiks, tööturul ei ole. Valik tulebki teha eelkõige inimese isikuomaduste põhjal. Vestlen, kutsun sobivatena tunduvad meie majja kohale, hoiatan, et töö ei ole lihtne, ja lõpuks valin nende seast, kes kohe esimesest korrast ära ei ehmu. Tähtis on, et õpetaja oleks empaatiavõimeline ja talle ei oleks selliste lastega töötamine vastumeelne. Seda rõõmu, et lapsed olümpiaadidelt õpetajale ja koolile auhindu toovad, tuleb meie koolis ette haruharva. Õpetaja peab oma eduelamuse muudest asjadest saama.

Kuidas lapsed teie kooli satuvad?

Ruuda Lind: Laps suunatakse siia Rajaleidja nõustamiskomisjoni otsusega. Kui kohti on, võtame lapse vastu ja oleme kohustatud pakkuma talle määratud õppevormi: õpiraskustega laste klassi, väikeklassi või ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpet. Nõustamiskomisjoni otsus on koolile kohustuslik, kuid lapsevanemale soovituslik, lapsevanem võib keelduda seda järgimast. Praegu on algklassides vabu kohti, sest vanematel on psüühiliselt raske leppida, et nad peavad lapse siia kooli panema. Hoiak, et Ristiku koolis õpivad rumalad lapsed, on visa kaduma. Laps pannakse tavakooli lootuses, et tal hakkab seal hästi minema. Alles siis, kui probleemid lähevad suuremaks ja psüühikahäiretele lisanduvad õpi- ja käitumisraskused, pöördub pere uuesti meie poole. Praegu on meil järjekord 5. ja 6. klassi, kus ongi murdekoht – laps ei saa enam tavakoolis hakkama ja vanemad saavad aru, et lapsel oleks parem õppida oma võimetele sobivas klassis.

Kas Ristiku põhikoolis õpitakse riikliku õppekava järgi?

Kairit Seenmaa: Jah, kõik meie kooli õpilased õpivad riikliku õppekava järgi. Õpiraskustega laste klassides on sama tunnijaotusplaan kui üldhariduskoolis, väikeklassides ja ühe õpilase õpetamisele keskendunud õppes näeb seadus ette 20 õppetundi nädalas, seda tundide arvu riik ka rahastab. Samuti kasutame üldhariduskooli õpikuid, mõistagi tuleb õpetajal neid vastavalt lapsele kohandada ja ise töölehti teha.

Katrin Luhaäär: Väikeklassis õppivate laste vanemad on öelnud, et 20 tundi nädalas, mis teeb neli tundi päevas, on õppimiseks liiga vähe. Nad ei mõtle sellele, et väikeklassis, kus on ainult neli õpilast, jagub õpetajal iga lapse jaoks palju rohkem aega ja tähelepanu ning laps omandab õpitut paremini kui suures 30 õpilasega klassis. Mõnikord piisab, kui laps käib väikeklassis ainult teatud perioodi, näiteks algklassides, seejärel läheb üle õpiraskustega laste klassi või hoopis tavakooli. Kuid selleks, et üldse koolikeskkonnaga kohaneda, õpioskusi ja sotsiaalseid oskusi saada, peab ta seal mingi aja käima. Lapse jaoks on see rahulik ja turvaline keskkond.

Mis põhimõttel väikeklassid moodustatakse?

Katrin Luhaäär: Väikeklassidel on mitu paralleeli. Me ei lähtu laste rühmadesse paigutamisel nende diagnoosist, vaid sellest, kuidas nad omavahel sobivad. Mõnikord vahetame õppeaasta jooksul õpilasi mitu korda.

Kui tihti lapse arengut hinnatakse?

Ruuda Lind: Õpilaste arengule anname hinnangu kooli konsiiliumide süsteemis kord aastas. Õpilase individuaalse arengu kaardis kirjeldame õpilase arengut kaks korda õppeaastas. Varasematel aastatel olid meil sellised suured kooli konsiiliumid üle aasta: 2., 4., 6. ja 8. klassis. Nüüd korraldame neid igal aastal, sest laste käitumisprobleemid ja psüühikahäired muutuvad iga aastaga keerulisemaks. Sageli ei tea ka psühhiaatrid, millise psüühikahäirega on tegemist, tihti on lapsel neid mitu. Eriti palju on juurde tulnud autismispektri häireid ja nendega kaasnevaid probleeme. Jälgime last õppeaasta jooksul ja anname tema vajadustest lähtuvalt vanemale oma soovitused. Mõnikord tuleb laps õpiraskustega klassist väikeklassi või ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppele üle viia. Kui näeme, et riikliku õppekava järgi õppimine käib lapsel üle jõu ja talle sobiks paremini lihtsustatud õppekava, soovitame ta üle viia Tondi põhikooli. Sel juhul peab lapsevanem õppevormi muutmiseks uuesti nõustamiskomisjoni pöörduma. Varem oli õppenõustamiskeskus igas maakonnas, nüüd on nende asemele loodud Rajaleidja. Tallinna õppenõustamiskeskus tegutseb siiski edasi, sealsed spetsialistid uurivad last väga põhjalikult. Rajaleidjas on pigem tublid juhtumikorraldajad, reaalset lapse uuringut on vähem. Lõppotsuse teeb siiski Rajaleidja komisjon, kellel on ainsana õigus anda välja klassitüübi soovitus HEV-lapsele. Pere jaoks on see muidugi raske, kui laps peab minema üle teisele õppekavale ja kooli vahetama.

Kuidas te seda vajadust lapsevanemale selgitate?

Katrin Luhaäär: Töö vanematega on osa meie tööst. Meil on selleks koolis oma tugisüsteem. Kutsume kokku ümarlaua, kus osalevad tugispetsialistid, õpetajad, õppealajuhatajad ja mina, ning selgitame vanematele, et lapse huvides on õppida talle sobiva õppekava järgi.

Ruuda Lind: Mõnikord oleme saanud kokkuleppele Tondi põhikooliga, et laps läheb paariks nädalaks sinna proovima, jäädes esialgu meie nimekirja. Kui tal läheb seal hästi, saab ka lapsevanem aru, et see kool sobib lapsele paremini, ja on koolivahetusega enamasti nõus. Kui tegu on piiripealse lapsega, kelle puhul me ei oska otsustada, kas ta võiks jätkata riikliku õppekavaga või sobiks talle paremini lihtsustatud õppekava, oleme jätnud lapse kokkuleppel lapsevanemaga esimest klassi kordama. Või määranud talle aastaks-kaheks individuaalse õppekava, et näha, kuidas tal minema hakkab. Me ei tee sellist otsust kunagi kergekäeliselt.

Kui suur tugisüsteem last koolis toetab?

Katrin Luhaäär: Meil on koolis viis logopeedi, kaks sotsiaalpedagoogi, psühholoog, eripedagoog, õpiabi rühmatunnid. Logopeedilist abi vajavad peaaegu kõik algklassiõpilased. Sotsiaalpedagoogid aitavad käitumisprobleemidega lapsi ja tegelevad nendega, kes koolikohustust ei täida. Psühholoogi juures käivaid lapsi on samuti palju. Teisest keelekeskkonnast pärit lastele on ette nähtud üks eesti keele lisatund.

Ruuda Lind: Kooli juurde on loodud nõustamis- ja õpiabikeskus, kus meie õpetajad annavad õpiabitunde teiste koolide lastele. Meie kooli õpetajate kogemus sel alal on märksa suurem kui üldhariduskooli õpetajal. Kuna soovijaid on rohkem, kui suudame vastu võtta, tegime viimasel aastal ainult individuaaltunde, rühmatunde mitte. Kõige suurem nõudlus on matemaatika õpiabi tundide ja logopeedilise nõustamise järele.

Kairit Seenmaa: Erivajadustega laste toetamisel on väga tähtis huviharidus. Koolis on välja kujunenud kaks peamist suunda: muusika ja keskkonna suund, viimasel ajal ka IT. Suurt puudust tunneme võimlast ja ujulast – koolis on ainult aula, väike õueala, lähedal asub Stroomi rand, aga meie õpilased vajavad liikumist praegusest tunduvalt rohkem.

Riigi suund on kaasata erivajadustega lapsed tavakoolidesse. Kuidas teile tundub, kas Ristiku koolis on õpiraskustega lastel lihtsam õppida kui tavakoolis?

Katrin Luhaäär: Kahtlemata on. Koolijuhina ei kujuta ma ette, kuidas on suures koolis kaasav haridus võimalik ja miks on Eestisse tuhande õpilasega koole vaja. Oma õpilaste puhul näeme, et nad vajavad vaikust ja rahu, osa ei talu üldse vahetundide lärmi. Mismoodi suures koolis neile rahulik õpikeskkond tagada? Kust leitakse ruumid, et väikest gruppi lapsi eraldi õpetada? Kuidas saab õpetaja õppetööd läbi viia, kui tal on klassis 30 õpilast, nende seas lihtsustatud õppekava järgi õppiv laps, õpiraskustega laps, keskmiste võimetega laps ja andekas laps? Erivajadustega lapsi saab kool kaasata siis, kui selleks on sobiv keskkond ja piisavalt tugispetsialiste.

Ruuda Lind: Arvan, et riik peaks panema oluliselt rohkem rõhku alusharidusele. Lasteaedades on väga palju käitumishäiretega lapsi. Nad ei saa praegu piisavalt abi, sest pole psühholooge, kes nendega tegeleks. Ka logopeedilise abi vajadus on lasteaedades väga suur. Seda tugisüsteemi tuleb oluliselt tugevdada. Õpetaja ütleb, et tema pole nõus sellise lapsega töötama, ja lahkub töölt. Aga laps jääb ilma abita. Vanem viib ta teise lasteaeda, kui seal ollakse nõus teda vastu võtma, või leiab lastehoiu. Aga laps abi ei saa ja nii jõuavad murelapsed kooli. See on praegu kõige suurem probleem.

Viimati muudetud 03.11.2019