Eesti funkarhitektuuri pärl, Olev Siinmaa projekteeritud ajalooline villa peidab end südalinna vaikses sisehoovis Roosikrantsi 4 b .

Koosolekute, seminaride ja koolituste läbiviimiseks sobivad suurepäraselt I korruse saal ja väiksemad ruumid II korrusel.

• I korrusel asuvas saalis on suure koosolekulaua ümber 26 istekohta, püstijalavastuvõtu korral mahub ruumi kuni 50 inimest.  Kevadsuvisel hooajal saab saali ühendada õdusa terrassi ja  privaatse sisehooviga.
• II korrusel asuvad  kaks koosolekuruumi: suurem mahutab 10  ja väiksem 7 inimest.

Kõikides ruumides saab kasutada kaasaegseid ekraane, nn öökulli kaamerat hübriidkoosolekute läbiviimiseks, pabertahvlit ja WIFIt.
Toitlustamiseks tuleb tellida catering. NB! Roosikrantsi residentsi pääseb vaid Roosikrantsi tänava kaudu ja läbi Roosikrantsi 4 kangialuse! 

Palume kooskõlastada ürituse toimumise aeg, formaat ja muud üksikasjad (osalejate arv, esitlustehnika vajadus, toitlustamine jms) e-postil [email protected], tel 5460 0037 esindushoonete juht Tuuli Uustal.
 

Hinnakiri

Nimetus	M/Ü	Hind KM-ta	Lõpphind
Roosikrantsi residentsi erikülastuse sooduspilet (õpilane, üliõpilane, pensionär, puudega inimene)	tk	6,56	8,00
Roosikrantsi residentsi erikülastuspilet	tk	8,20	10,00
Roosikrantsi residentsi II korruse üür (E­–N)	tund	20,49	25,00
Roosikrantsi residentsi II korruse üür (R­–P)	tund	28,69	35,00
Roosikrantsi residentsi I korruse üür (E­–N)	tund	32,79	40,00
Roosikrantsi residentsi I korruse üür (R­–P)	tund	49,18	60,00
Roosikrantsi residentsi sauna üür ürituse ajal (eelneval kokkuleppel, kuni 3 tundi)	kord	81,97	100,00
Roosikrantsi residentsi kogu kompleksi üür (E–N kl 9–23)	kord	409,84	500,00
Roosikrantsi residentsi kogu kompleksi üür (R–P kl 9–23)	kord	696,72	850,00
Roosikrantsi residentsi üür avalikuks ürituseks (kuni 4 tundi)	kord	122,95	150,00
Roosikrantsi residentsi täispilet	tk	4,10	5,00
Roosikrantsi residentsi sooduspilet (õpilane, üliõpilane, pensionär, puudega inimene)	tk	2,46	3,00
Roosikrantsi residentsi muuseumiöö pilet	tk	0,82	1,00

Maja lugu

Roosikrantsi 4b hoone ajalooline ülevaade
Küllo Arjakas

HOONEST

6. mail 1930 ostis Elsa van Jung arstilt, poliitikult ja tervishoiutegelaselt Alfred Mõttuselt
(2. september 1886 Taheva vald – 4. oktoober 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast), 10 500 krooni eest Mõttusele kuulunud kinnistust nr 3932 682,8 ruutmeetri suuruse maatüki Tallinnas. 10. mail 1930 kinnistati see maaüksus iseseisva kinnistuna nr 3994 (Tallinna IV hüpoteegi ringkond) Elsa van Jungi nimele.

1932. aastal valmis kinnistul arhitekt Olev Siinmaa poolt projekteeritud funktsionalistlikus stiilis esinduslik elamu - sel ajal veel harvaesineva lamekatusega, avarate rõdude ja terrassidega luksuslik villa, praeguseks ainus Tallinnas. Arhitekt Anton Soansi poolt 1932. aastal kavandatud van Jungi villa aed tänaseks säilinud ei ole.

Roosikrantsi 4b kinnistul asuv hoone on ajaloomälestisena kaitse all kui 1930ndate aastate alguse funktsionalistliku arhitektuuri silmapaistev näide (mälestise registri nr 8214). 1968. aastal toimus hoone ümberehitus, mille tulemusena säilis algne plaanilahendus ainult II korrusel. 1990ndate aastate teises pooles kohandati hoone Tallinna Linnavalitsuse residentsiks.

OMANIKEST – ELSA JA MARK VAN JUNG

Elsa van Jung (neiupõlvenimega Feitelberg) sündis Tallinnas 4. aprillil 1887. aastal.
Aastal 1912 lõpetas ta Riias hambaarstide kooli ja sooritas hambaarsti eksami cum laude Tartu Ülikoolis. Aastatel 1912–1923 töötas Elsa Tallinnas hambaarstina, ravikabinet asus tema elukohas, Viru tänav 19. 

Mark van Jung sündis 7. augustil 1888 Moskvas, teistel andmetel aga augustis 1888 Odessas. Moskva Tehnikaülikooli lõpetamise järel töötas ta aastatel 1914–1916 samas linnas nahatoodete vabrikus. 1916. aastal või teistel andmetel juba 12. jaanuaril 1913, asus Mark van Jung elama Eestisse, töötades esialgu tekstiilivabrikute peadirektorina Sindis. 

28. juunil 1918 abiellus Mark van Jung Sindi luteriusu koguduses Pelageja („Pauline) Saveljevaga (sündinud 1890 (?) Moskvas), abielust sündis 4. septembril 1920 samas linnas poeg Viktor van Jung. Aasta hiljem, 17. septembril 1921, Pelageja suri.

2. detsembril 1922 registreeriti Tallinna vaekojas asunud Tallinna linna Statistikabüroos nn „kodanlisse abiellu“ leskmees insener Mark van Jung (venelane, luterlane) ja Elsa Feitelberg (juut, heebrea usku). 

1930. aastate algul asus van Jungide pere püsivalt elama Tallinna, Roosikrantsi tänava uude majja. Linna rahandusosakonnale esitatud  teatelehe järgi oli ruumide kasutusele võtmise ajaks 31. august 1931. Villa esimesel korrusel paiknes 9 elutuba, köök, 2 teenijatuba, 2 tualetti ja vannituba, mis tervikuna olid van Jungide käsutuses. Hoone teisel korrusel, kahetoalises köögiga korteris, elas poissmehest kojamees Traugott Viikmann (sündinud 1903). Teenijatubades elanud majateenijate kohta andmed puuduvad. 1930. aastate lõpul elasid van Jungid suviti oma suvemajas Pirital, mis asus praeguse Kloostrimetsa tee ja Kalmuse tee nurgal. Selle, tänaseks hävinud suvemaja, projekteeris Anton Soans.

Sindi tekstiilivabriku peadirektori ametist lahkumise järel töötas Mark van Jung Tallinnas Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (Balti Manufaktuur) ühe direktorina. Vabrikut juhtinud aktsiaseltsi juhatusse kuulus tavaliselt viis liiget (direktorit), sh Mark van Jung.

1930ndate aastate lõpul juhatas ta lisaks tekstiilitööstuse aktsiaseltsi Tekla, mis
moodustati Narva Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri ja Balti Manufaktuuri toodangu (mitmesugused riidekangad, niidid) jaemüügiettevõtteks. Ettevõtte kauplused asusid pea kolmeteistkümnes Eesti linnas, peamiselt küll maakonnalinnades. Hiljem ühendati Teklaga veel Sindi Tekstiilivabrikute Ühisuse ja Eesti Niidi Vabriku hulgimüügiüksused.

Mark van Jung oli ka äriühingu B. Sabsay & Ko täisosanik koos Boris Sabsay´ga.
Äriühingu tehnikaosakond müüs masinarihmu, rihmarattaid, babiiti, tihendeid, tööriistu, kummivoolikuid, manomeetreid jpm, keemiaosakond müüs tekstiili-, naha-, paberi- jms kemikaale ning värve, õlisid ja mineraalvett. Veel müüdi vineeri, vahariiet,  laboratooriumitarbeid, villa, lõnga ja tekstiilimasinaid. Muuhulgas telliti just selle firma kaudu Estonia teatri moodsa pöördlava sisseseade.

22. detsembril 1939 adopteeris Elsa van Jung oma noorema venna Aleksandri tütre Ellinor Matilde Johanna Feitelbergi, kes sündis 16. juunil 1929 Saksamaal. Tema isa Aleksander Feitelberg (1889–1933) õppis Tartu veterinaarinstituudis, sõitis 1924. aastal Saksamaale, kus aastal 1933 sooritas enesetapu. Ellinor Matilde Johanna uueks perekonnanimeks sai van Jung ning 1940. aasta septembris muudeti tema eesnimi Elleniks.

SUKATÖÖSTUS „ILKA“ ROOSIKRANTSIS

Peale Eesti okupeerimist 1940 aasta suvel ei natsionaliseeritud van Jungide villat Roosikrantsi tn 4b mitte kui nn „suurt maja“, vaid kui tööstusettevõte „Ilka“ sukatööstust.  Tööstuse omanikuks oli Samuel Jakobson, ettevõte ise natsionaliseeriti juulis-augustis 1940. Näib, et Roosikrantsi tn 4b maja oli juba 1936. aastal ümber ehitatud sukavabrikuks, sest Eesti aadressraamatutes 1936–1937 ja 1938–1939 on märgitud - Sukatööstus Jakobson, S. & Ko „Ilka“ Suur-Roosikrantsi 4b.  

1937. aastal töötas seal asuvas sukatööstuses juhataja, meister, 5–6 ametnikku ja 17–21 töölist, kasutusel oli 6 moodsat elektrilist sukamasinat. 1937. aastal elas sel ajal veel vallaline Samuel Jakobson ühetoalises korteris Roosikrantsi tn 4b majas ja tasus selle eest üüri ehitusmeister Jaan Tiitsmannile. Juudi rahvusest Samuel Jakobson  (sünd 1. jaan.1905) hukati Saksa okupatsioonivõimude poolt sügisel 1941 koos abikaasa Esteriga.

AASTAD 1940-1960

1940. aastal natsionaliseeriti kõik Mark van Jungile kuuluvad ettevõtted. Tema pere oli 1941. aasta juunis ka küüditatute nimekirjas, kuid Eesti NSVst jäid nad välja saatmata. Elsa van Jung, kes alates 1923. aastast oli olnud kodune,  asus 10. juulil 1941 taas tööle hambaarstina arst Leveni kabinetis, Mark van Jung töötas Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumis.

Kuidas väga kõrgetes ametites olnud „suurkapitalistist vereimeja ja tööliste rõhuja“ sai tööle Eesti NSV valitsusasutusse, on teadmata.

Mark van Jung määratles end esimesel Nõukogude aastal juudina, mistõttu on võimalik, et see andis talle mõningaid häid kontakte, kuna Eesti NSV asutuste juhtkondades töötas palju NSV Liidust siia saadetud juutidest juhte. Samas jäi ainult rahvuse deklareerimisest väheks, sest hulk van Jungist tunduvalt väiksema kaliibriga juudi ärimehi määrati 1941. aasta juunis küüditamisele.     

Roosikrantsi tn 4b hoone natsionaliseerimise toimik ei sisalda ühtegi maja natsionaliseerimise dokumenti. Toimiku kaanele on kirjutatud: „omanik ei ole teada“ ning toimikus leidub vaid sedel, millel märgitakse, et igasugused andmed antud kinnistu kohta puuduvad, kuna maja on tööstushoonena kasutusel ettevõttel „Punane Koit“.

1941. aasta augustis, sõja algusperioodil, läks Roosikrantsi 4b Balti Laevastiku Sõjatribunali käsutusse ning seal on mõistetud surma või pikaajalisse vangistusse rida Eesti ühiskonnategelasi, samuti mõisteti seal surma 12 lätlasest meremeest, keda süüdistati „kodumaa reetmises“.

Saksa okupatsiooni alguses, oktoobris või novembris 1941, vahistas Saksa julgeolekupolitsei Mark van Jungi. Ligi aasta aega kestnud juurdluse järel leidis Saksa julgeolekuteenistus SD, et Mark van Jungi juudi päritolu pole tõestatud. Mark ise pidas end venelaseks, kelle isa oli olnud hollandlane ja ema karaiim ning kuigi aastatel 1940–1941 oli Van Jung esinenud avalikult juudina, siis seda ei peetud pädevaks süütõendiks ja Mark van Jung vabastati.

Ebaselgeks jääb ka Mark van Jungi naise Elsa van Jungi saatus, kes vastava korralduse peale ja mehe soovitusel olevat ise läinud Harku vangilaagrisse. Ilmselt hukati ta seal 1941. aasta oktoobris või novembris. Lisaks ei ole õnnestunud leida andmeid Elsa van Jungi kasutütre Ellen van Jungi saatuse kohta peale aastat 1940. Väga ebamäärastel andmetel suri ta, teadmata kus, alles 2000ndate aastate alguses.  

Sõja lõpul, 24. märtsil 1945, abiellus Mark van Jung Tallinnas Alma Magda Vahemetsaga (neiuna Aints). Nende tütar Kristiina sündis 26. jaanuaril 1943. aastal Tallinnas  ja sai seadusliku lapse õigused alates vanemate abiellumise päevast. Kristiina Kaasik (aastani 1965 Kristiina van Jung) on eesti maalikunstnik. Esimesest abielust oli Alma Magda van Jungil veel kaks poega, kes said Mark van Jungi kasupoegadeks - üks poegadest oli  Eesti NSV ajal tuntud ajaloolane, sotsioloog, publitsist ja filmide stsenarist Aigar Vahemetsa (7. märts 1936 – 8. mai 2007).

Mark van Jung suri  Tallinnas 6. septembril 1949. aastal, olles vaid 61 aastane. Ta on maetud Tallinna Siselinna (Aleksander Nevski) kalmistule.

Mark van Jungi esimesest abielust sündinud poja, Viktor van Jungi, noorus möödus euroopalikus Eestis. Ta omandas hea hariduse Šveitsis keeli õppides, maailma endasse imedes ja suurt tulevikku lootes. Viktor rääkis aktsenditult eesti, saksa, vene, inglise ja prantsuse keelt, hiljem ka natuke hollandi, hispaania ja araabia keelt. Tal oli omaaegse Eesti parim lastetuba ja parimad karjäärivõimalused.

1941. aasta  suvel mobiliseeriti Viktor van Jung Punaarmeesse. Läbi Kaasanis ja Tšeljabinskis paiknenud tööpataljonlaste laagrite, kus elu- ja töötingimused olid sarnased vangilaagritega, jõudis ta Eesti Laskurkorpusesse. Laskurkorpuse sõjamehena sai ta Venemaal, Velikije Luki linna piiramislahingutes haavata ja saadeti taastumise järel rindele tagasi. 11. novembril 1944 langes ta Saaremaal jalast haavatuna sakslaste kätte vangi, viidi välilaatsaretti ja sealt edasi  Venspilsi ja Danzigisse. Sõja lõpul pandi Viktor hea keeleoskuste tõttu Saksa mundrisse, et algul ameeriklaste ja hiljem samasse piirkonda saabunud venelastega, asju ajada.

Viktor van Jungi väeosa paiknes Vene tsoonis. Kui talle sai selgeks, et venelased üritavad teda ikkagi NSV Liidu kodanikuna Venemaale tuua, kirjutas Viktor van Jung endale ise sõjaväest lahkumise dokumendid ja põgenes Berliinis USA tsooni. Seal sai ta kokkuleppele ameeriklastega ja alustas tööd Ameerika luures, töötades mõned aastad Berliinis ja Münchenis, misjärel koondati. Hiljem emigreerus Viktor USAsse, kus leidis tööd pangaametnikuna.

1952. aastal otsis USA Luure Keskagentuur (CIA) ta üles ja kutsus uuesti teenistusse. Koos Eesti sõjaväeluure omaaegse A operatsioonide jaoskonna ülema kapten Aleks Kurgveliga hakkas Viktor välja õpetama Eesti NSVsse saadetavaid agente.  

Viktor van Jung suri 81-aasta vanuselt Berliinis 2002. aastal.

SAKSA OKUPATSIOON 1941-1944

Saksa okupatsiooni ajal  on Tallinn-Harju Maksuametile esitatud 1944. aastal Roosikrantsi 4b elanike nimekirjas märge, et kinnisvara, mille omanik on Jaan Tiitsmann (elukoht Roosikrantsi 8–9), asub sakslaste kasutuses. Täpsemad andmed Roosikrantsi 4b  maja kasutajate kohta Saksa okupatsiooni ajal Tallinna Linnarhiivis puuduvad.  

On andmeid, et alates 1941. aasta oktoobrist tegutses hoones Saksa Erikohus, mis teadaolevalt pidas oma istungeid ka Toompea lossis. Saksa erikohus langetas 37 surmaotsust. Näiteks novembris 1943 mõistis  Saksa erikohus Tallinnas surma kolm raudteelast ja karistas sunnitööga viit raudteelast, kes osaliselt ka koos tegutsedes viisid läbi suuri vargusi kaubavagunitest Tallinn-Väike jaamas. 

Peale nõukogude võimu taaskehtestamist 1944. aastal  läks Roosikrantsi 4b hoone uuesti  tekstiilikäitise „Punane Koit“ valdusesse, mis moodustati juba 1940. aastal Ilka sukatööstuse (Roosikrantsi 4b),  AS Rauaniit (Põhja pst 7) ja AS Cotton (Põhja pst 7) baasil. Tekstiilikäitise Punane Koit peamine tööstushoone asus Põhja ps 7, ent aastatel 1944–1945. aastal asus majas lühikest aega jällegi Balti Laevastiku tribunal.

NÕUKOGUDE OKUPATSIOON 1944-1991

Aastatel 1944-1989 kandis Roosikrantsi tänav Johannes Lauristini nime.

3. augustil 1966  anti J. Lauristini tn 4B hoone Punase Koidu bilansist üle Tallinna majavalitsuse nr 52 bilanssi. 16. novembril 1966 andis Tallinna Linna TSN Täitevkomitee  Elamute Valitsus Lauristini 4b asuva majavalduse pikaajalisele rendile Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuvale Välisturismi Valitsusele (VTV).

1968. aastal tehtud põhjaliku ümberehitus käigus säilis endisest plaanilahendusest vaid algne lahendus hoone teisel korrusel, ruumide uue sisekujunduse tegi tuntud kujunduskunstnik-arhitekt Väino Tamm.

Välisturismi Valitsus moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega 23. märtsil 1966 - see oli liidulis-vabariiklik organ, mis allus ühelt poolt NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asunud NSV Liidu Välisturismi Peavalitsusele ja teiselt poolt Eesti NSV Ministrite Nõukogule. Välisturismi Valitsuse põhiülesanne oli lahendada Eesti NSV välisturismiga seotud küsimusi, tegeliku töö viis läbi talle allunud ettevõtte Inturisti Tallinna osakond.

Lauristini 4b majas asus Eesti NSV Välisturismi Valitsuse kontor. Siin töötasid asutuse juhataja, kaadriinspektor, raamatupidamise-organiseerimise osakond ja info osakond. 1969. aastal tegutses majas Inturisti Tallinna Hotelli ehituse direktsioon.  

ISESEISVUSAASTAD

1988. aastal Välisturismi Valitsus likvideeriti ja selle asemel asutati koondis "Eesti Välisturism" (ka Eesti Välisturismikoondis), mis lõpetas oma tegevuse 1994. aastal.

Tallinna linnavalitsuse korraldusega 2. jaanuarist 1996  andis Tallinna Kesklinna valitsus Roosikrantsi 4b munitsipaalettevõtte „Autal“ bilanssi. ME „Autal“ oli loodud Tallinna linnametnikele kas linnakantselei või linnaosavalitsuse kaudu ametiautode rentimiseks. Ettevõte omas kokku üle 30 rendiauto ja tegeles veel ka kinnisvara rentimisega.

30. septembril 1996 anti  Roosikrantsi 4b hoone koos põhivahenditega Tallinna linnavalitsuse korraldusega linnakantselei bilanssi.  Põhivahenditest olid kõige hinnalisemaks määratud pronksskulptuur „Linnavalvur“ (23 000 krooni), dekoratiivskulptuur „Kartlik“ (21 275 krooni ja  aia mööblikomplekt "Helle" (14 683 krooni).

4. aprillil 1997 kustutati Roosikrantsi 4b hoone Tallinna linnavalitsuse korralduse alusel eluruumide arvelt. Majas oli olnud üks korter, kuid selle elaniku (üürniku) kohta andmed puuduvad.

1995. aastal algas hoone kohandamine Tallinna linnavalitsuse residentsiks. Sisearhitekti töö tegi Aino Vainomäe, kapitaalseks remondiks kulus üle kolme miljonit krooni.

Residents taasavati 1996. aastal.

 

 

 

Kontakt

Roosikrantsi 4b, Tallinn
Esindushoonete juht Tuuli Uustal
tel 5460 0037
e-post: [email protected]
Facebook