Linnaomavalitsuse tekkeaeg Tallinnas ei ole täpselt dateeritav. Selle võiks paigutada 1230. aastatesse, mil Tallinna all-linna kohale hakkas kujunema linn keskaegse Lääne-Euroopa mõistes.

Pärast seda kui taanlased kuningas Valdemar II Võitja juhtimisel olid 1219. aastal vallutanud Tallinna kohal paiknenud eestlaste linnuse ning asunud Toompeale oma kindlust rajama, sai Taani asehalduriks esmalt Lundi peapiiskop Andreas Sunesen ning pärast teda Ribe piiskop Tuvo. 1230. aastal kutsus Mõõgavendade ordu, kes 1227. aastal oli Tallinna hõivanud, Ojamaalt 200 saksa kaupmeest. Saabunud kaupmehed seadsid end sisse Toompea jalamil. All-linna asula, kus varem olid paiknenud skandinaavia ja vene kaubahoovid läbisõitvatele kaupmeestele, muutus püsivaks. Ilmselt kujunes saabunud kaupmeestel ja käsitöölistel peatselt ka omavalitsus, mis saigi rae eelkäijaks.

Esmakordselt mainitakse Tallinna raadi (consilium consulum civitatis) Taani kuninga Erik IV Adraraha 15. mail 1248 antud ürikus, millega Tallinnale kinnitatakse Lübecki õiguse kasutamise luba.

Tallinna linn tähendas 13. sajandist kuni 1877. aastani all-linna. Toompeale rae võim ei ulatunud ja Lübecki õigus seal ei kehtinud. Rae käes oli kõrgeim seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim linnas.

Raad kui linnaomavalitsuse kandja püsis Tallinnas 1877. aastani. Tegutsenud seejärel veel kümmekond aastat kohtuasutusena, likvideeriti ta 1889. aastal lõplikult. Tallinna omavalitsuse õiguslikud alused ja väline vorm säilisid põhimõtteliste muudatusteta üle kuue sajandi.

Vanim, Kristofer I poolt 1257. aastal Tallinnale antud Lübecki õiguse koodeks ei määratle veel täpsemalt rae koosseisu moodustamise põhimõtteid. Raehärrasid mainivad paragrahvid puudutavad peamiselt raeliikmete õigusi ja kohtufunktsioone. 1282. aasta koodeks sätestab, et rae poolt antud ameti pidaja ei või olla rae liige, et raehärradel on keelatud kingituste vastuvõtmine linna asjaajamist puudutavate küsimuste arutelu korral, et isa ja poeg või kaks venda ei või korraga olla raehärradeks, et raehärra valimisel ei tohi juures viibida ei kandidaat ise ega tema sugulased või hõimlased. Samuti on fikseeritud raehärrade omavaheliste tülide korral ette nähtud trahvid.

Raehärra amet oli eluaegne. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara linna piires. Samuti ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, s.t. pidi kuuluma kaupmeeste hulka. Mõne raeliikme väljalangemise korral valis raad ise uue liikme. Vähemalt 14. sajandi keskpaigast alates toimusid valimised teisel pühapäeval pärast Mihklipäeva.

Rae istungeid peeti keskajal tavaliselt kas raekojas (praegune hoone valmis 15. sajandi algul), turuplatsi (s.o. Raekoja platsi) ääres asuvas raekantseleis või Pühavaimu kirikus, mida kasutati ka raekabelina. Rootsi ajal toimusid korralised raeistungid reeglina esmaspäeva ennelõunal raekantseleis. Ainult eriti tähtsatel puhkudel (eelarve esitamine, rae valimised, kinnisvaratehingud) koguneti raesaali. Aastas peetud istungite arv võis suuresti kõikuda (näiteks 53 1624. aastal ja 128 1641. aastal). Istungid olid salajased ja kinnised, kehtis kohalolekukohustus, kuigi sellest ei peetud alati kinni. Hilinemine või vabanduseta puudumine tõi kaasa rahatrahvi.

Lisaks Lübecki õigusele toetus raad oma määrustele ja korraldustele (burspraken, willküren). Raekantseleis peeti linnamajandust puudutavaid arveraamatuid, kontrolliti ja fikseeriti kõiki kinnisvara- ja rahalisi tehinguid. Viimaste hulka kuulusid kirikute kaudu teostatavad finantsoperatsioonid, kuna kiriklikele asutustele annetatud kapital etendas väljalaenamise korral intresse sissetoova pangakapitali osa.

Varasemaid sissekandeid raes tehti enamasti olenemata valdkonnast läbisegi üldistesse märkmeteraamatutesse (Denkelbuch). 15.-16. sajandi raeraamatute põhiliikideks olid rendise- ja pärandiraamatud, arveraamatud, kodanikeraamatud ja kohtuprotokollid. Raeprotokollid (istungite protokollid) eraldi raamatutena on säilinud 16. sajandi keskpaigast kuni 1889. aastani.

Algselt tegutses raad aastakaupa kahes vahetuses: korraga olid ametis vaid pooled raeliikmed, kes moodustasid nn. istuva ehk istungeid pidava rae (sitzender Rat). Aastaks tagasi tõmbunud osa raeliikmetest nimetati vanaks raeks (alter Rat). Vahetus toimus 1. augustil (Petri ad vincula - Peetruse ahelate päeval). Vähemalt 13. sajandi teisest poolest oli istungeid pidava rae eesotsas kaks bürgermeistrit, raehärrade arv aga kõikus 19 ja 25 vahel. Et algselt oli raehärra amet auamet, vajasid raehärrad istungitest vaba aastat oma asjade korraldamiseks. Siiski võtsid “vana rae” liikmed osa oluliste otsuste langetamisest või täitsid tähtsamaid avalikke ameteid nagu näiteks arveraamatupidaja (kemmerer, Kämmerer) või Pühavaimu seegi eestseisja.

Juba rae algusaegadest oli üheks tähtsamaks raeametnikuks raesekretär ehk kirjutaja, kes küll ise raeliikmete hulka ei kuulunud.

Varasemad lünklikud sissekanded rae koosseisu kohta pärinevad rae vanimast säilinud märkmeteraamatust 1333-1374. Ajavahemikust 1374-1550 järjepidevad sissekanded puuduvad. Alates 1550. aastatest on rae koosseis fikseeritud rae valimis- ja ametiraamatutes. 1340-1369 nimekirjade järgi võib raehärrade normaalarvuks pidada 24. 15. sajandil ja 16. sajandi algul on raehärrade arv allikais väga kõikuv, ulatudes 10 kuni 25. 15. sajandi keskpaigast 19. sajandi lõpukolmandikuni koosnes raad reeglina 4 bürgermeistrist ja 14 raehärrast. 16 sajandi keskpaigast alates oli rae koosseisus veel sündiku ametikoht. Kõik raeliikmed olid ka pidevalt ametis.

Raeistungeid juhatav bürgermeister kandis juhatava ehk presideeriva bürgermeistri tiitlit (worthabender/präsidierender Bürgermeister). Presideeriv bürgermeister vahetus reeglina iga aasta. Vaid ajavahemikus 1687-1710 oli juhataja koht püsivalt ühe bürgermeistri - Rootsi kuninga poolt raeliikmete hulgast nimetatud justiitsbürgermeistri valduses. Justiitsbürgermeistri kui kuninga alalise esindaja määramine oli vastuolus rae valimiskorraga. Peale 1710. aastat see ametikoht kadus.

Bürgermeistrite järel tähtsuselt järgmine raeliige oli õpetatud juristide hulgast valitud sündik. Iseseisev sündikuamet on järjepidevalt jälgitav 1550. aastast. Aastail 1688-1710 täitis sündiku aset Rootsi kuninga poolt nimetatud ülemsekretär.

Rae kohtufunktsioonidest tulenevalt süvenes aja jooksul vajadus juriidiliselt haritud liikmete järele. 1797. aastast alates oli neljateistkümnest raehärrast neli ning neljast bürgermeistrist tavaliselt kaks õpetatud juristi. Üha enam muutus tavaks, et juhatav bürgermeister oli ametis rohkem kui ühe aasta.

Rae kõrval oli Tallinna valitsemisel oma osa täita ka linnakogukonnal. Algselt võis linnakogukond tähendada kõigi linnakodanike üldkogu. Hiljem oli kogukond omavalitsuses esindatud kodanike ühenduste kaudu. Olulisematena nendest jäid püsima Suurgild ehk Kaupmeeste gild ning kaks käsitööliste gildi - Kanuti ja Oleviste. Viimane likvideeriti 1698. aastal, osa sinna kuulunud käsitööameteid ühendati aga Kanuti gildiga.

Tähtsamate otsuste langetamisel pidi raad arvestama gildide seisukohta. Rohkem mõju oli Suurgildil. Raad koopteeris uusi liikmeid Suurgildi oldermannide ja vanemate hulgast. Gildid, eriti Suurgild osalesid linna varade valitsemisel.

Lübecki õiguse kohaselt (1586. aasta redaktsioon) võis Tallinna kodanikuks saada iga abielus täisealine majanduslikult iseseisev isik, kes oli linnas elanud kauem kui kolm kuud. Kodanikuks pürgija pidi olema sündinud vabade vanemate seadusliku lapsena. Raad võis kodanikuõiguse andmisest ka keelduda. Kodanikuõiguse omandamiseks tuli anda kodanikuvanne ja tasuda kodanikumaks. Seejärel kanti uue kodaniku nimi kodanikeraamatusse. Kodanikeraamatud on säilinud 1409. aastast alates.

14. ja 15. sajandil esineb raemärkmetes ja kodanikeraamatutes ka eesti nimesid. Eestlaste pääsu kodanike hulka piiras kõigepealt suhteliselt kõrge kodanikumaks. Lisaks tõusid sotsiaalsed ja lõpuks ka rahvuslikud barjäärid, mida eriti 17. ja 18. sajandil oli peaaegu võimatu ületada. Kodanikkond koosnes põhiliselt sakslastest. Eestlane oli linnaelanik (inwaner, Einwohner), ent väga harva linnakodanik (borger, Bürger).

Ainult kodanik tohtis tegutseda kaupmehe või käsitöölisena (see kehtis küll “paremate” käsitööametite puhul). Kodanikustaatus andis õiguse kinnisvara soetamiseks linna piires (tegelikult said kinnisvaratehinguid sooritada ka aadlikud ja õpetatud elukutsete esindajad). Akadeemilise haridusega isikutel ehk literaatidel, nagu neid 18. ja eriti 19. sajandil üldiselt nimetati, oli linnas eriline õiguslik seisund. Nad võisid astuda Suurgildi liikmeks ja teenida leiba erialase tööga, kuid ei pruukinud tingimata olla linnakodanikud.

Tallinna õigused ja privileegid säilisid peale linna üleminekut Rootsi võimu alla 1561. aastal ning ka peale alistumist Vene vägedele 1710. aastal. Siiski pole linna poliitiline, majanduslik ja õiguslik seisund 17. ja 18. sajandil võrreldav varasemaga. Tallinna kuulumine tugeva keskvõimuga suurriigi koosseisu ning linna majanduslik allakäik piiras autonoomiat privileegidele vaatamata. Samas sekkus keskvalitsus otseselt linna siseellu, üritades rae iseseisvust kärpida. Keskvõimu esindajate ja rae vahel oli suuremaid ja väiksemaid konflikte. 17. sajandi algul, Karl IX valitsemise esimestel aastatel oli isegi kavas Tallinnas Rootsi seadused maksma panna. Selge märk keskvõimu taotlustest oli juba mainitud justiitsbürgermeistri ja ülemsekretäri ametikohtade sisseseadmine. 1692. aastal kehtestati Tallinnas Rootsi 1686. aastal kirikukorraldus, millega likvideeriti linnakonsistoorium (viimane taastati peale 1710. aastat). Vene võimukandjad Tallinnas suhtlesid raega ajuti vene keeles, kuigi 1710. aasta kapitulatsioonilepingu kohaselt oli asjaajamiskeeleks saksa keel.

Eraldi vahepeatüki Tallinna omavalitsuse ajaloos moodustab nn. asehaldusaeg. Uus valitsemiskord - asehalduskord - kehtestati Eesti- ja Liivimaal Katariina II ukaasiga 1783. aastal. 1775. aasta Vene kubermanguseadusega ette nähtud valitsusasutuste süsteem laienes sellega ka Balti kubermangudele. Reform teostati järk-järgult. Tallinnas, nagu ka teistes linnades oli ümberkorralduste aluseks 1785. aasta  linnaseadus, nn. armukiri linnadele. Linnaomavalitsuse korraldus muutus põhjalikult. Raad ehk linnamagistraat tegutses seaduse järgi kohtuasutusena, mille liikmed iga kolme aasta järel uuesti valiti. Endine, isetäiendav raad, mis reformide alguseni oli linnaelu täielikult juhtinud, läks ametlikult laiali 31. detsembril 1786. Mõiste “linnakodanik” omandas uue sisu. Linnakodanike hulka loeti suurem osa linnaelanikest, teenijad ja pärisorjad välja arvatud. Kodanikud jagunesid kuude klassi. Liigitamisel oli määrav kodaniku-elaniku poolt deklareeritud varanduse suurus. Iga kodanike klass valis kolmeks aastaks oma esindajad üldisesse linnanõukogusse ehk duumasse, mille eesotsas oli kaupmeeste valitud linnapea. Üldine linnanõukogu valis omakorda kuueliikmelise ehk “kuuehäälelise” linnanõukogu. Sinna kuulusid linnapea ja üks liige igast üldises linnanõukogus esindatud kodanike klassist. Kuueliikmeline linnanõukogu tegutses linnavalitsusena. Võimude lahusus, omavalitsusorganite valitavus ja seisuslike privileegide kärpimine tekitasid Tallinnas tugevat vastuseisu, eriti endise raega seotud ringkondades.

Pärast Katariina II surma 1796. aastal tühistas Paul I restitutsiooni-ukaasiga oma eelkäija ümberkorraldused ning taastas Balti provintsides 1786. aasta eelse põhikorra. Siiski jäid püsima mõned asehaldusaegsed ametid, neist linna iseseisvust piiravana näiteks kubermanguprokuröri institutsioon. 1796. aasta lõpul ja järgmise algul tuli erakorralisel viisil uuesti kokku raad - kuberneri ettepanekul said kolm endist raeliiget ja asehaldusaegne linnapea bürgermeistriteks. Need neli valisid sündiku ning kutsusid ametisse kaks varasemat raehärrat. Nimetatud koopteerisid rae koosseisu 12 uut liiget.

Kogu 19. sajandi jooksul on täheldatav keskvõimu üha kindlam suund siinsete seisuste ja linnade iseseisvust piiravatele muudatustele. Näiteks eraldati 1819. aastal Tallinna rae kompetentsist linna politsei. Loodi politseiamet, mille võimkonda kuulusid all-linn, Toompea ja eeslinnad. Politseimeister nimetati ametisse keskvalitsuse poolt ning sai palka riigilt. 1832. aastal allutati linnakonsistoorim ülemkonsistooriumile Peterburis. Bürgermeistrite hulgast valitav konsistooriumi ilmalik eesistuja pidi ametisse astumisel saama keskvõimu kinnituse.

Tendents riigi eri osades kehtivate seaduste unifitseerimisele tugevnes 1860. aastatel ülevenemaalise kohtureformi ettevalmistamise käigus. 1864. aastal Venemaal sisse seatud uut kohtukorraldust Balti provintsides esialgu siiski ei rakendatud.

Murranguline etapp Tallinna linnaomavalitsuse ajaloos algas 26. märtsil 1877, kui Aleksander II ukaasiga kehtestati Balti linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. Selle kohaselt said linna omavalitsusorganiteks neljaks aastaks valitav linnavolikogu (duuma), kes omakorda valis neljast linnanõunikust koosneva linnaameti - uprava. Linnavolikogu valis ka linnapea, kes kinnitati ametisse keskvalitsuse poolt. Valimisõigus oli Vene riigi alamatest linnaelanikel, kes olid vähemalt kahekümne viie aastased ning elanud enne valimisi linnas vähemalt kaks aastat. Lisaks pidi neile kuuluma linna piires kinnisvara või ettevõte. Naissoost omanikud said valimistel osaleda sugulastest volinike - mehe, isa, venna, poja või väimehe kaudu. Valijaskond jaotati tasutavate maksude suuruse järgi kolme klassi. Esimesse kuulusid jõukaimad, kes maksid kokku kolmandiku linnamaksudest, kõige vähema varaga valijatest moodustus kolmas, arvukaim klass. Erinevalt Vene linnadest olid Tallinnas valimisõiguslikud ka literaadid. Seaduse kohaselt oli volikogul otsustusõigus, kui koos oli kolmandik linnavolinikke; tähtsamate küsimuste lahendamisel oli vajalik poolte saadikute kohalolu. Linnavalitsuse otsuste vastavust seadustele kontrollis kuberner. Linnaseaduse rakendusseaduse järgi võis Balti provintsides “järgmise korralduseni” kasutada saksa keelt. Mõiste linnakodanik kaotas oma senise sisu, kuna seadus kehtis kõigi Vene riigi alamate kohta.

Esimesed linnavolikogu valimised toimusid 24. ja 25. novembril 1877. Volikogu esimene istung peeti 22. detsembril, mil valiti esimene linnapea. 1878. aasta algul moodustas volikogu komisjoni asjaajamise ülevõtmiseks raelt ja Toompea asutustelt. Seega kaotas uus linnaseadus lõpuks Toompea ja all-linna administratiivse eraldatuse.

Tallinna raad jäi edaspidi püsima veel vaid kohtuasutusena. 1884. aastal viidi läbi Balti kohtusüsteemi revisjon, mis hindas siinse autonoomia “riiklikku mõtet” kahjustavaks. Sellest tulenevalt alustati ettevalmistusi olukorra muutmiseks. 9. juulil 1889. aastal kehtestatigi Balti provintsides Vene 1864. aasta kohtuseadus, millega likvideeriti magistraadi all-asutustena tegutsenud alamkohtud ning sellega ühenduses ka Tallinna magistraat tervikuna. Rae viimane, pidulik istung toimus 17. novembril 1889. aastal. Rae likvideerimiskomisjon töötas 1890. aasta veebruarini. 1890. aastal likvideeriti ka linnakonsistoorium.

Linnavolikogule oli juba esimestest valimistest peale omane kahe opositsioonilise leeri vastasseis. Ühe moodustasid seni rae kaudu linna juhtinud saksa rahvusest varakamad ringkonnad ning literaadiseisusest volinikud. Vastasrinda kuulusid linna omavalitsemissüsteemis esmakordselt kaasarääkimisvõimaluse saanud elanikkonna osa, peamiselt eestlaste ja venelaste, vähemal määral ka sakslaste esindajad. Vastasseisu süvendas 1880. aastatel aktiviseerunud keskvõimu venestamispoliitika. Eesti-vene blokk kaldus enamasti toetama siinset venestamise juhtfiguuri, Eestimaa kuberneri Šahhovskoid. 1885. aasta augustis tagandas kuberner ametist linnapea Thomas Greiffenhageni, kes oli ilmutanud järjekindlat vastupanu tema surveavaldustele. Venestamise üheks ilminguks oli linnaomavalitsuse valimisseaduse muutmine 1886. aastal, millega literaadid kui ebasoovitava saksluse kandjad valimisõigusest ilma jäeti. Lõpuks tehti valitsuse 9. novembri 1889 ukaasiga kõigile linnaasutustele nii sisemises kui välises asjaajamises kohustuslikuks vene keel. See püsis ainsa ametliku keelena 1917. aasta augustini. 

1889. aastal valitud volikogu sai tegutseda vaid kolm aastat. 1892. aastal kehtestati uus linnaseadus, mille kohaselt kaotati senised kolm valimisklassi. Seati sisse endisest kõrgem varanduslik tsensus. Hääleõiguslike arv langes. Uue valimisseaduse tõttu oli osavõtt esimestest valimistest  küllaltki loid.

Sajandivahetusel sai Tallinnas uut elujõudu eestlus - peamiselt Tartu Ülikoolist tulnud haritlaste kaudu, kes ajalehe “Teataja” kaudu sekkusid võitlusse kohaliku omavalitsuse pärast. 1904. aastal võitis linnavolikogu valimised eesti-vene blokk, kus venelasi oli vaid viis ning eestlasi kolmkümmend kaheksa, neist kaheksa kõrgharidusega. Eestlaste ülekaalukas edu valimistel andis tunnistust ka nende majanduslike politsioonide tugevnemisest linnas.

Saksa ringkonnad pääsesid korraks mõjule veel 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste järel, mil eestlastest poliitikud olid sunnitud minema maapakku või viibisid vangistuses. 1906. aasta kevadistest valimistest peale läks linna valitsemine eestlaste kätte. Samal aastal valiti linnapeaks esmakordselt eestlane - Voldemar Lender.

Linnavalitsus teostas oma võimu mitmesuguste komisjonide kaudu, mille esimeesteks olid linnanõunikud. 1905. aastal tegutses näiteks 19 komisjoni. Tähtsamatena olgu nimetatud majanduskomisjoni ning ehitus- ja teedekomisjoni. Oluliseks uuenduseks oli maamõõdu osakonna loomine linnavalitsuse juurde, millega hakati süsteemselt tegelema linna planeerimisega.

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni käigus loodi ka Tallinnas tööliste ja sõjaväelaste saadikute nõukogu. Kuu algul valitud linnavolikogu sai tööd alustada alles 6. märtsil ning tema tegevus kulges nõukogu poolse surve õhkkonnas. Linnaomavalitsuse tegevusvõimalusi piirasid oluliselt ka Tallinna merekindluse komandant ja kubermangukomissar.

1917. aasta augustis toimusid Tallinna linnavolikogu valimised vastavalt Vene Ajutise Valitsuse poolt kehtestatud linnaseadusele otsese, ühetaolise, salajase ja proportsionaalse valimisõiguse alusel. Hääleõigus oli ka linnas asuvatel sõjaväelastel. Volikogu ja sellest tulenevalt ka linnavalitsuse koosseis kujunes bolševistlikuks. Uue volikogu esimeseks sammuks oli eesti keele kuulutamine linnavolikogu ja -valitsuse asjaajamiskeeleks.

Volikogu jäi püsima kuni 31. jaanuarini 1918, mil ta Tallinna tööliste ja sõjaväelaste saadikute nõukogu otsusega laiali saadeti. Volikogu bolševike ja pahempoolsete esseeride fraktsioon arvati nõukogu koosseisu ning nõukogu võttis endale volikogu funktsioonid. Linnavalitsust üle võtta ei jõutud.

Saksa vägede lähenedes lahkusid enamlastest linnanõunikud 24. veebruaril 1918 Tallinnast. 25. veebruaril jõudsid Saksa väed linna. 5. märtsil 1918 võtsid okupatsioonivõimud üle linnavalitsuse asjaajamise. Tallinna kuulus linnakreisina Põhja-Eesti korpusringkonda (Eesti mandriosa jagati kaheks korpusringkonnaks, mis allusid Saksa kindralkomandole). Linnakreisi etteotsa nimetati linnapealik (Stadthauptmann), kelle juures tegutses nõuandva organina kindralkomando poolt nimetatud liikmetest koosnev nõukogu (Beirat). Nõukogul oli õigus linnapealikule rahva “iseäralisi soove” teada anda. Beirat koosnes 10 palgalisest nõunikust, kes kõik olid sakslased ja 27 palgata nõunikust, kelle hulgas ka mõned eestlased, enamasti poliitikakauged saksasõbralikud isikud. Linnapealiku ettepanekul nimetas kindralkomando ametisse linnavalitsuse. Viimane koosnes linnapeast (Bürgermeister), teisest linnapeast (zweiter Bürgermeister), linnapea asetäitjast (stellvertretender Bürgermeister), linnasekretärist ja linnanõunikest.

Tallinna linnaomavalitsus taastati vahetult pärast Saksamaa kapituleerumist I Maailmasõjas. Juba 12. novembril 1918 kogunesid raekotta erakorralisele koosolekule okupatsioonieelse linnavolikogu Tallinnas viibivad liikmed ning järgmisel päeval moodustati linnavalitsus ja volikogu juhatus. 25. novembril valiti ka linnapea.

16. juunil 1919 tuli kokku esimene Eesti Vabariigi ajal valitud linnavolikogu. Kuni 1938. aastani jäi kehtima Vene 1892. aasta linnaseadus. Seda täiendasid mõned uued Eesti seadused nagu omavalitsuste ajutise järelevalve (1919) ja linnavolikogude valimise seadus (1932). 1920. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi võtsid linnavolinike valimisest osa kõik Eesti Vabariigi kodakondsusega linnaelanikud, kes olid vähemalt 20-aastased. Linnaomavalitsus koosnes linnavolikogust, tema täidesaatvast organist linnavalitsusest koos selle osakondade ja komisjonidega, revisjonikomisjonist ja ettevalmistamise komisjonist. Linnavalitsus moodustus linnapeast, tema abist ja linnavalitsuse liikmeist - 4 või 5 linnanõunikust. Hääleõiguseta linnavalitsuse liige oli linnavalitsuse sekretär. Linnavolikogu valiti algul 3 aastaks, 1932. aastast 4 aastaks.

Riigihoidja poolt 19. aprillil 1938 dekreedina välja antud Linnaseaduse kohaselt moodustasid linnaomavalitsuse linnavolikogu (Tallinnas 60 liiget), linnavalitsus, linnapea ja revisjonikomisjon.

Linnavolinikud valiti 5 aastaks. Linnavolikogu  istungeid kutsuti kokku vastavalt tarvidusele. Tallinna linnapea määras ametisse Vabariigi President kuueks aastaks “juhtimisvõimetega isikute hulgast, kes on vähemalt 30 a. vanad, omavad kõrgemat haridust ning tarvilikku oskust ja vilumust valitsemise alal.” Tallinna kui pealinna linnapead nimetati seaduse järgi ülemlinnapeaks. Ülemlinnapea ettepanekul valis linnavolikogu linnanõunike hulgast abilinnapea, kes Tallinnas kandis linnapea nimetust. Linnanõunikud (3-5, nende hulgas ka linnapea) ja ülemlinnapea moodustasid linnavalitsuse. Nii linnavalitsuse kui volikogu koosolekuid juhatas ülemlinnapea.

Linnavalitsuse pädevusse kuuluvaid erinevaid valdkondi juhtisid linnavalitsuse vastavad osakonnad: tervishoiu-, rahandus-, majandus-, sotsiaal-, ehitus-, haridusosakond jt. Osakondade juhatajaiks võisid olla ülemlinnapea, linnapea ja linnanõunikud. Linnavalitsuse juures tegutses 8 nõuandvat komisjoni, mille esimeesteks olid samuti linnavalitsuse liikmed, s.h. ka linnapea ja ülemlinnapea. Esimene neist juhtis rahandus- ja majanduskomisjoni, teine juriidilist ja määrustekomisjoni. Ülemlinnapea ettepanekul kinnitas siseminister ametisse määramata ajaks kõrgema juriidilise haridusega linnasekretäri. Sekretäri peamisteks ülesanneteks oli linnapea, linnavalitsuse ja linnavolikogu kantselei ja asjaajamise juhtimine ja korraldamine ning linnavolikogu ja linnavalitsuse koosolekute protokollide pidamine. Linnaomavalitsuse tähtis lüli - vähemalt kolmeliikmeline revisjonikomisjon valiti linnavolikogu poolt linnavolinike hulgast. Komisjoni ülesandeks oli linnavalitsuse majandusliku tegevuse ja linnaomavalitsuse eelarve täitmise kontroll.

1938. aasta linnaseaduse järgi loeti linnakodanikuks iga vähemalt 18-aastane Eesti kodanik, kes oli kaks aastat püsivalt linnas elanud või töötanud.

Peale esimese Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta juunis tekkis Tallinna linnaomavalitsuse tegevuses paus. Viimane linnavalitsuse istungi protokoll pärineb 18. juunist 1940, linnavolikogu protokoll 19. juunist. 25. juulil 1940 välja antud maa-, linna- ja vallavolikogude tegevuse lõpetamise seadusega kaotati ka Tallinna linnavolikogu ja tema ülesanded läksid esialgu linnavalitsusele. Juuli lõpus-augusti alguses muutus ka linnavalitsuse koosseis: ülemlinnapea koht kaotati, linnapeaks ja linnanõunikeks pandi uuele võimule sobivad isikud. 1940. aasta augustis kehtestatud ENSV konstitutsiooni kohaselt pidid kohalikeks riigivõimuorganiteks saama töörahva saadikute nõukogud ning täitevkomiteed. Kohalike nõukogude valimisi esimesel Nõukogude aastal ei toimunud. Linnade ja maakondade täitevkomiteed, sealhulgas Tallinna oma, moodustati Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 17. jaanuaril 1941.

28. augustil 1941 okupeerisid Saksa väed Tallinna. Okupatsioonivõimu kandjaks Eestis oli algul sõjaväevalitsus - Põhja Tagala Sõjavägede Juhataja (Befehlshaber des rückwärtigen Heeres-Gebietes Nord), alates 5. detsembrist aga tsiviilvalitsus (Zivilverwaltung). Viimane koosnes kindralkomissari ja piirkonnakomissaride ametitest. Tallinna linn moodustas omaette piirkonna (Reval-Stadt). Siinset piirkonnakomissari nimetati tavaliselt linnakomissariks (Stadtkommissar). Eestlasest linnapea nimetati ametisse juba sõjaväevalitsuse ajal (alguses oli ametinimetus “ülemlinnapea”, detsembrist 1941 - I linnapea). Linnavalitsuse struktuur oli põhijoontes sama, mis Eesti iseseisvusaastatel. Formaalselt taaskehtestasid sakslased enne 21. juunit 1940 kehtinud seadused ja määrused - “kuivõrd nad ei ole vastuolus kehtiva korraga ja kuivõrd neid ei muudeta erimäärustega. “

Nii 1940.-1941. aasta Nõukogude kui ka 1941.-1944. aasta Saksa okupatsiooni aegsete Tallinna omavalitsusasutuste dokumendid on suuremalt jaolt hävinud.

Rinde taandumisel Eesti alalt anti 7. septembril 1944 välja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee määrus, millega taasjõustati kõik 1940.-1941. aastal kehtestatud ENSV seadused, seadlused, määrused ja otsused. 23. septembril 1944, päev pärast Nõukogude vägede Tallinna saabumist, alustasid uuesti tööd Tallinna Linna TSN Täitevkomitee ja tema osakonnad: üldosakond, plaanikomisjon, statistikavalitsus, rahandusosakond, arhitektuuriosakond, kommunaalmajanduse, kohaliku tööstuse osakond, haridus-, tervishoiu- ja kultuuriosakond, sotsiaalkindlustuse osakond, sõjaväelaste perekondade riikliku hooldamise ja heaolu osakond (tegutses 1946. aastani), kaubastute valitsus. Hiljem lisandus uusi osakondi - 1957 kapitaalehituse osakond, 1962 elamispinna arvestuse ja jaotamise osakond, 1968 transpordiosakond, 1945-1963 eksisteeris põllumajanduse osakond ja 1971-1980 olümpiamängude purjeregati ettevalmistuse osakond.

Linna täitevkomiteele allusid rajoonide täitevkomiteed, mille struktuur oli linna omaga sarnane.

Esimesed linna- ja rajooninõukogude valimised korraldati 1948. aasta jaanuaris. Vastavalt tollasele tavale tuli kohalikku nõukokku valida ka kõrgeid riigi- ja parteitegelasi. Nii said Tallinna Linna TSN liikmeiks Stalin, Ždanov ja Molotov.

1977. aastal nimetati Tallinna Linna Töörahvasaadikute Nõukogu ümber Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukoguks.
10. detsembril 1989 valitud Rahvasaadikute Nõukogu nimetas end oma esimesel, 22. detsembril toimunud istungil ümber Tallinna Volikoguks. Linna Täitevkomiteest sai Linnavalitsus.
17. oktoobril 1993 toimusid esimesed kohalike omavalitsuste valimised taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Kogu eelnenud teksti on koostanud Tallinna Linnaarhiivi töötajad
Tiina Kala,
Lea Kõiv,
Kalmer Mäeorg,
Enn Marandi,
Urmas Oolup