Foto: Kaupo Kalda, visittallinn.ee

Tallinn enne kirjalikke allikaid

Esimesed teadaolevad asustusjäljed tänapäeva Tallinna territooriumil pärinevad Härjapea jõe piirkonnast Keldrimäelt, neid ei saa aga otseselt seostada tulevase linnaga. Tallinna esiajalugu algab linnalähedasest Irust, kuhu I aastatuhande teisel poolel ehitati linnus, mille juures paiknes ka asula. Teadmata põhjustel jäeti see kindlustus 11. sajandi keskpaiku maha ja praegusele Toompea künkale rajati mingil ajal pärast seda Lindanise (vene allikates Kolõvan) linnus, mida võib tinglikult pidada muinasmaakonna Rävala keskuseks (siit ka Tallinna saksakeelne nimetus Reval). Suure tõenäosusega pidi see kindlustus pakkuma kaitset ainult vaenlase rünnakute korral ning alaliselt seal vähemalt 13. sajandil ei elatud.

9.–10. sajandil elavnes Soome lahe kaudu kulgeva kaubatee kasutamine ja tõusis Tallinna sadamakoha tähtsus. Teise aastatuhande algul võis praeguse Tallinna all-linna territooriumil paikneda skandinaavia ja vene kaupmeeste hooajalisi asulaid, ent otseseid tõendeid selle kohta ei paku ei arheoloogilised leiud ega kirjalikud allikad.
 

Tallinn Taani kuninga ja Saksa Ordu võimu all

Esimesed usaldusväärsed kirjalikud andmed Tallinna kohta pärinevad Läti Henriku kroonikast. Kroonika kirjelduse kohaselt maabus 1219. aasta juunis Lindanise linnuse all Taani laevastik kuningas Valdemar II juhtumisel. Taanlaste retk oli osa saksa-skandinaavia kolonisatsioonist tollasele Liivi- ja Eestimaale, mille käigus saksa ristisõdijad hõlvasid Läti ja Lõuna- ning Kesk-Eesti alad, samuti Saaremaa, Taani kuningas aga Põhja-Eesti.

15. juunil 1219 toimus tulevase Tallinna kohal taani ja eesti vägede vahel lahing, milles taanlased saavutasid raske võidu. Legendi järgi pöördus lahinguõnn taanlaste kasuks pärast seda, kui taevast langes valge ristiga punane lipp – praegune Taani riigilipp Dannebrog.

Aastatel 1227-1238 valitses Tallinna ja Põhja-Eestit taanlased ajutiselt võimult kõrvale tõrjunud Mõõgavendade ordu. Arvatavasti oli linnuse jalamil juba sel ajal mingi väike asula. 1230. aasta paiku saabus Tallinna Mõõgavendade kutsel saksa kaupmehi Ojamaalt. Seda sündmust peetakse oluliseks varase Tallinna kodanikkonna kujunemisel.

1238. aastal tagastati Tallinn koos Põhja-Eestiga paavsti legaadi Modena Guillelmuse vahendusel Stensby lepinguga Taani kroonile. Kümme aastat hiljem, 1248. aasta 15. mail, annetas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki õiguse, millega Tallinn liideti keskaegsete saksa kaubalinnadega ühisesse õigusruumi.

13. sajandi lõpus ühines Tallinn Hansa liiduga, mille liikmena ta järgneva paarisaja aasta jooksul etendas olulist rolli hansalaste suhetes vene, eeskätt Novgorodi kaupmeestega.

14. sajandi keskel vahetus Tallinna maahärra. Ajendatuna sisepoliitilistest raskustest ja rahapuudusest, müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused koos Tallinnaga 1346. aastal Saksa Ordule.

1347. aastal andis Ordu nende valduste valitsemisõiguse oma Liivimaa harule. Tallinnast sai ordulinn, mis tähendas küll peamiselt võimuvahetust Toompeal – Taani asehalduri asemele astus Saksa Ordu Tallinna komtuur. Tallinna kaubanduse areng rajanes juba 13. sajandi jooksul saadud privileegidele. 1265. aastal sai Tallinn müntimisõiguse, 1346. aastal aga laokohaõiguse, mis tähendas, et Tallinnast ei saanud kaupu läbi vedada kohalike kaupmeeste vahendust kasutamata. Seega koondus tallinlaste kätte oluline osa Lääne-Euroopa ja Novgorodi vahelisest transiitkaubandusest. Pärast Visby linna purustamist Taani poolt 1361. aastal kasvas Tallinna roll Läänemere idaosa kaubanduses ja poliitikas veelgi. Tallinna kui keskaegse hansalinna õitseajaks oli 15. sajand. Novgorodi hansakontori sulgemine 1494. aastal tõi ka Tallinna kaubandusellu tagasilöögi, ent 16. sajandi teisel ja kolmandal veerandil suudeti kaubandust taas elustada.

Tallinna suurkaupmehed olid koondunud Suurgildi, nooremad vallalised kaupmehed kuulusid Mustpeade vennaskonda, paremate käsitööalade esindajad Kanuti gildi, lihtsamate käsitööalade esindajad Olavi gildi. Lisaks sellele oli keskaegses Tallinnas mitmeid usulis-seltskondlikke ühendusi. Allikates mainitakse Püha Ihu, Gertrudi, Hiiobi, 10 000 rüütli, Antoniuse, Victori, Rochuse, Miikaeli vennaskonda. Toompeal tegutsesid Maarja gild ja Anna vennaskond.

Kõik olulisemad Tallinna kiriklikud asutused rajati 13. sajandi jooksul: 1230. aastatel pandi alus Niguliste kirikule, 1267. aastal mainitakse esmakordselt Oleviste kirikut, 1240. aastate lõpul kolisid Toompealt all-linna dominiiklased, hakates välja ehitama Katariina konventi, sajandi keskel rajati tsistertslaste Mihkli nunnaklooster. Toompeal resideerival Tallinna piiskopil oli vaimulik võim kogu Põhja-Eesti üle, kiriklikult allus ta Lundi peapiiskopile.

Tõenäoliselt tegutses Toompeal juba 13. sajandil toomkool, esimesed kirjalikud teated sellest koolist pärinevad 14. sajandi algusest. Umbes samast ajast oli ilmselt kool ka dominiiklaste konvendis, 15. sajandi esimesest poolest alates ka Oleviste kiriku juures.

15. sajandi algul rajati linnast itta birgitiinide ordu klooster (Pirita klooster), mille varemeid tuntakse tänapäevalgi Tallinna keskaegse paearhitektuuri ühe silmapaistvama näitena.

Jätka lugemist: tallinn.ee/tallinna-ajalugu