Koduõde
Patsiendile, kes ei vaja aktiivravi ja haiglas viibimist, osutavad kodust õendusteenust eriväljaõppega õed — koduõed.
Koduõendusteenuse eesmärgiks on pakkuda patsientidele, kelle tervislik seisund ei nõua haiglas viibimist, tervishoiuteenuseid nende koduses keskkonnas, aidates kaasa elukvaliteedi säilitamisele ja parendamisele. Patsiendi suunamiseks koduõendusteenusele vormistab patsiendi perearst või teda raviv eriarst saatekirja otse teenuse osutajale.
Koduõendusteenuse hulka kuuluvad tervist säilitavad ja haigusi ennetavad tegevused:
- õendusloo dokumenteerimine;
- õendusalane nõustamine;
- vähihaige sümptomaatiline ravi;
- õendustoimingute teostamine (sh õendustoimingutega seotud hooldustoimingud);
- raviprotseduuride tegemine;
- laboratoorsete uuringute jaoks materjali võtmine ja laboriuuringute tegemine;
- immuniseerimine.
Kodune eluruum peab õendusteenuste osutamiseks vastama elementaarsetele hügieeninõuetele.
Teenuse saamiseks on vajalik koduõendusabi vajaduste hinnang, mille annavad pere- või eriarst ning patsiendile koostatakse koduõendusplaan.
Kõiki raviprotseduure ja õendustoiminguid teeb õde patsiendile arsti otsuse ja saatekirja alusel. Koduvisiitide sagedus ja õendusteenuse kestus sõltuvad patsiendi tervislikust seisundist.
Teenust osutatakse Tallinna linna rahastusel patsiendile, kes on kantud Tallinna linna elanike registrisse.
Millest alustada
Patsiendi suunamiseks koduõendusteenusele vormistab patsiendi perearst või teda raviv eriarst saatekirja otse teenuse osutajale.
Tulemus
Patsiendi optimaalse tervisliku seisundi saavutamine ja elukvaliteedi tõstmine.
OÜ TNP Konsultatsioonid
OÜ TNP Konsultatsioonid
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet
- Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus
- Iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsete õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning õendusabiteenuste osutamise tingimused (Sotsiaalministri määrus 13.08.2010 nr 55)
- Nõuded ambulatoorse õendusabi iseseisvalt osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele (Sotsiaalministri määrus 13.08.2010 nr 56)