Karjäärikuu lõpetuseks ja kodanikupäevaga seoses seisis täna täis saali ees kirjanik, semiootik ja mõtleja Valdur Mikita, kes on tuntud oma ainulaadse ja poeetilise stiili poolest. Tema looming keskendub peamiselt Eesti looduse, kultuuri ja keele eripäradele ning sellele, kuidas need on seotud inimese identiteedi ja mõtlemisega.
Publikuks olid seitsmendikud, üheksandikud ning gümnaasiuminoored ja üks kuues klass ka.
Valdur Mikita rääkis (läbi huumoriprisma mõistagi) muuhulgas tubatoosi* ravist, introvertide kaitsealast, loovast mõtlemisest ning sellest, et kõige kiiremini kaduvad loodusvarad on vaikus ja lõhnad. Kas sa teadsid, et geosmiin - see on värske mulla lõhn? Ja et ehtne eestlane ei reeda kunagi oma seenekohta?
Valdur Mikita tuntuimad teosed on "Metsik lingvistika" (2008), "Lingvistiline mets" (2013) ja "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" (2015).

*Tubatoos - esineb inimestel, kes piisavalt looduses ei käi.