Humanitaargümnaasiumi üleminek eestikeelsele haridusele ulatub kolme kümnendi taha
Tallinna humanitaargümnaasiumi direktor Annelii Juhkama teadis juba mullu suvel koolijuhi rolli asudes, et aasta pärast ootab nii tema õppeasutust kui ka kõiki teisi Eesti põhikoole ja gümnaasiume ees kaua kaalutud eestikeelsele õppele üleminek.
Koolis oli hulganisti eestikeelseid aineid õpetatud varemgi ning suur osa kooliperest räägib emakeelena eesti keelt, ent sellest ei jätkunud. Tuli leida inimesi juurde, esiti just algklasside klassiõpetajaid. Kuulutused olid üleval, kandidaadid tulid ning nende seast leiti sobivad.„Mina võiks küll öelda, et olen õnnepaadis, sest suvi algas ikkagi teadmisega, et meie koolis on õpetajatega enam-vähem kõik hästi,“ rääkis Koidu tänaval asuva gümnaasiumi direktor. „Koosseis on olemas, kõik ained toimuvad.“
Annelii Juhkama, Kesklinnas oli seni peale humanitaargümnaasiumi veel kolm vene õppekeelega kooli: Tõnismäe reaalkool, Juudi kool ja Kesklinna Vene gümnaasium. Kuidas näete koolide valmisolekut alanud õppeaastaks kesklinnas tervikuna?
Vene õppekeelega koole on Kesklinnas Lasnamäe ja teiste linnaosadega võrreldes muidugi vähem. Teiste koolide sisse ma ei näe, aga kuulutuste põhjal mõni nädal tagasi tundus, et üksikuid inimesi veel otsiti.
Selge on see, et igal aastal on õpetajaid puudu. Selles ei ole midagi erakordset. Lihtsalt selle aasta erakordsus tuleneb eestikeelsele õppele üleminekust. Nüüd vajasime eestikeelseid õpetajaid, sest kõik algklassid vajavad eestikeelset õpet. Seda olukorda on olnud endistel vene õppekeelega koolidel raske lahendada, sest variante on ju mitu. Arvan, et kõik direktorid on kõigepealt püüdnud leida need õpetajad juba olemasolevate töötajate hulgast ning teinud koolielu sellega seoses pisut ümber. Iga kooli sees käib omamoodi ümbermängimine.
Õpetajate probleemi näen aga järjest suurenevat järgmisel ja ülejärgmisel aastal, seda just reaalainetes, alustades matemaatikast. Matemaatikaõpetaja leidmine on olnud suur probleem nii eesti kui ka vene keelega koolides, kuna matemaatika on nii tõsine aine.
Siit edasi muidugi keemia ja füüsika. Selle küsimuse lahendamine on minu jaoks küll pisut hirmutav.
Tulles tagasi algklasside juurde, kas olen õigesti aru saanud, et sel sügisel tuleb vene perest ja võib-olla ka vene lasteaiast pärit esimese klassi õpilasel lisaks koolieluga harjumisele päevapealt orienteeruma asuda ka täiesti eestikeelses keskkonnas?
Jah. Selle keskkonna kujundamises on muidugi suur roll õpetajal. Kui õpetaja emakeel on eesti keel, on see lihtsam – ta lihtsalt räägib oma keeles ja lapsed tulevad temaga üsna kiiresti kaasa.
Suurem mure on õpetajal, kelle emakeel on vene keel. Mitte et õpetaja ei saaks või ei oskaks eesti keeles rääkida, aga õpilased saavad üsna kiiresti aru, et temaga saab asju ajada ka vene keeles.
Edasine oleneb õpetaja mentaliteedist. Kes saavad talle selles toeks olla? Ikka juhtkond ja muidugi ka teised õpetajad.
Mida saavad õpetajad teha, et seda keskkonda luua?
Meie kool on seda keskkonda loonud juba 1995. aastast, aga üks väike asi, mille õpetaja saab kohe paika panna, on tema poole pöördumine. Vene koolis oldi harjunud õpetajat nimetama isanimega. Eesti koolis pöördub õpilane õpetaja poole ees- või ees- ja perekonnanimega. Selline on eesti kooli mentaliteet. Ja kui me võtame telefonitoru, kas me vastame siis eesti või vene keeles? Mis keeles räägime vahetunnis? Sellised väikesed asjad.
Ei tohiks last ka väga segadusse ajada. Eesmärk on luua eestikeelne hariduskeskkond, sest kui tunnid toimuvad eesti keeles, aga ümberringi on venekeelne keskkond, siis on see lihtsalt ainete õppimine eesti keeles.
Muidugi võib erandjuhul, näiteks ohtlikus olukorras, emakeele peale üle minna, see on loogiline. Ja kui õpetaja ikka näeb, et peab mõnel juhul emakeelt kasutama, siis võib seda teha. Ma saan ka aru, et tihtilugu on lihtsam rääkida jutt kiiremini ära vene keeles, aga mina ei soovitaks pigem sellele libedale teele minna, sest pärast tagasi keerata on juba palju raskem.
Ongi keeruline, aga me peame vaeva nägema. See, et alguses on raske, ei tähenda, et nii ka jääb.
Ütlesite, et olete kooli eesti keelt juurutanud juba 1995. aastast. Kuidas?
1995. aastal tegime esimese eestikeelse klassi. 2004. aastal liitus kool hiliskeelekümbluse programmiga, 2006. aastal läksid kõik loodusained eestikeelseks. Dokumentatsioon on meil majas eesti keeles, asjaajamine samuti. Ka sildid koridorides, tunniplaan. Kõik sellised asjad aitavad kaasa.
See on olnud pikk aeg ja tee on käinud üles-alla. On olnud tagasilööke, ka aastaid, mil mõne klassiga tuli loodusõpetust alustada vene keeles. Oli näha, et ei saadud hakkama, lapsed ei tulnud järele. On tulnud signaale vanematelt, et lapsed võiksid õppida vene keeles. Asja on raskendanud ka see, et käitumisraskustega lapsi on tänapäeval hästi palju. Lapsed on aja jooksul natuke muutunud.
Ei ole üht eduretsepti, aga see, mis meid aitas, oli järjepidevus, heatahtlikkus ja rääkimine. Nüüd proovime õpetajate kollektiivile ka mõista anda, et enam pole mõtet arutleda, kas ja miks see nii on. Selline on meie riigi poliitika, meie riigi elu. Mõned ei kujuta üldse ette, kuidas see toimima hakkab, aga peame edasi liikuma sellega, mis meile ette antud on, ning tegema oma parima.
Miks on lapsed aja jooksul muutunud?
See võib tuleneda kodusest kasvatusest või siis ka maailmapildist tervikuna. Võib juhtuda, et vanematel on kodus probleeme piiride kehtestamisega ning laps on harjunud palju oma tahtmist saama. Ja siis tuleb see laps 45-minutilisse tundi, mis on ühele seitsmeaastasele ääretult pikk aeg. Omaette küsimus on, kas selline tunni pikkus on ka kõige õigem. Võib-olla oleks võimalik seda muuta.
Kurb on aga see, et 1. klassis ei saa anda koduseid ülesandeid. Mitte et ma kardaks, et lastel poleks piisavalt tegevust, aga me kaotame sellega terve aasta, mil lapsel ei teki mingit õpiharjumust ega üldse arusaama sellest, et kool ongi see koht, kus me peame natuke ka pingutama. Hästi, hindeid ei tohi panna, sellega ma olen nõus, aga et ei saa anda ka kodust ülesannet, see pole päris õige. Eriti nüüd annaks see paljudele peredele võimaluse koos kodus teises keeles õppida.
Kas usute, et eestikeelsele õppele üleminek muudab ka eesti ühiskonda laiemalt?
Kuna ma ei ole ühiskonnateadlane, siis on mul sellele väga keeruline vastata. Saan aga rääkida sellest, mida niisugune muutus ühes kollektiivis teeb. Oleme nende pikkade aastate jooksul, kui lisandunud on keelekümblus ja eestikeelsed ained, jõudnud sinnamaani, et õpetajad jagunevad enam-vähem pooleks: eesti keelt emakeelena rääkijad ja eesti keelt C1-tasemel rääkijad.
Meil on ääretult sõbralik kollektiiv. Siin, kuhu oleme jõudnud, tunneme end ääretult hästi. Seda just põhjusel, et meil on koos eesti emakeele ja vene emakeelega inimesed. Selline kooslus on teinud meie kollektiivi tervemaks, säravamaks ja tänapäevasemaks.
Sedasama loodan ju ka Eesti vabariigile tulevikuks. Kas niimoodi läheb? Ma ei ole ennustaja, aga tahaksin loota. Kui peale kasvavad noored, kes suudavad eesti keelt mitte ainult purssida, vaid tõesti rääkida, on nad eesti elus rohkem sees. Tänapäeva noor on ka oluliselt avatum. Ta ei vaata enam teist inimest eelkõige selle järgi, mis on tema rahvus ja mis keelt ta räägib. Keeleoskus annab julguse, enam ei kardeta üksteist.
Kas ainult keel on see, mis ühendab?
Ka kultuur peaks olema see, mis ühendab. Minuvanuste inimeste põlvkond kasvas vene kultuuriruumis ja oli palju selle kultuuri inimesi ja tegelasi, keda seetõttu tundsime. Praegusel vene noorel seda eesti kultuuriruumis ei ole. Aga vene emakeelega noor, kes oskab eesti keelt, saab endale pildi ka eesti baaskultuurist. Teatud naljadest, teatud tegelastest. Kui ta teab Mait Malmsteni või mõnda muud eesti näitlejat või seda, et meil on praegu käimas populaarne suvelavastus „Rohelised niidud“.
Samas on rõõm tõdeda, kui palju on neid vene emakeelega inimesi, kes juba käivad eesti kultuuriüritustel. Mitte ainult muusikat kuulamas, vaid just nimelt teatrietendustel. Nad jõuavad selle kultuurini, kui neil on keel, mille kaudu seda tarbida.
Miks lähme eestikeelsele haridusele üle just nüüd ja mitte rahulikumas tempos – näiteks aasta-paari pärast?
Võib ju mõelda, et ehk on see asi kiirustades tehtud. Aga nii palju aastaid on lastud kaotsi minna, et kui nüüd ka venitada, siis tekib küsimus, miks me selle ülemineku üldse ette võtame. Muidugi on oluline, et õpetajad oleksid olemas, ja kui ei ole, tuleb sellega tegeleda siis, kui niisugune olukord kätte jõuab. Pole mõtet ennustada, et issand, mis siis küll saab.
Mingil hetkel peavad asjad paika loksuma. Kui supp on kuum, on see muidugi valus. Kui see hakkab vaikselt jahtuma, siis pole ükski järgmine lusikatäis enam nii hull.
Artikkel ilmus 5. septembril linnaosalehes Kesklinna Sõnumid.