Täna, 14. mail, toimus Lillepaviljonis Tallinna teenetemärkide pidulik üleandmise tseremoonia. Üritusel osalesid linnavolikogu esimees Toomas Kruusimägi, linnapea Jevgeni Ossinovski, abilinnapead Madle Lippus, Kaarel Oja, Viljar Jaamu ja Karl Sander Kase.

Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski ütles oma kõnes:

„Austatud kohalviibijad, head sõbrad!
Täna kuulsin ma esimest korda elus Eesti pealinnas õhuhäiresireeni. Aeg on selline. Venemaa agressioon Ukrainas kestab juba neljandat aastat ning sellega seotud julgeolekuolukorra järsk pingestumine on järkjärgult toonud kaasa tajutava nihke ühiskonna tegevustes ja aruteludes. Viis aastat tagasi oleks ettepanek rajada igasse kortermajja varjumiskoht kutsunud esile vähemalt kulmukergituse kui mitte süüdistuse paranoias, aga just sellist plaani asume peagi nõudlikult Tallinnas realiseerima.
Julgeolekukriis on reaalne ning meie iseolemise kindlustamiseks mitmel tasandil tehtav töö on hädavajadus. Seda võimendab meie liitlase USA ettearvamatus, mille tulemusena on meilt võetud kindlus, et kriitilisel hetkel ei istu meie liitlane laua taga meie vastasega ning Eesti on menüüs. Ma tean, et paljud poliitikud ja ühiskondliku arvamuse kujundajad püüavad seda ebamugavat mõtet oma peast tõrjuda. Selline hoiak on uinutav ja ohtlik. Kõige vähem saab Eesti rahvas lubada endale võltsturvatunnet.

Vaadates Trumpi laamendamist rahvusvahelise korra portselanipoes, tema positiivset elevust suhtluses Putiniga ja ettearvamatust, on enamik Eesti inimesi siiski aru saanud, et julgeolekuolukord meie piirkonnas on jäädavalt muutunud ning nähtavas tulevikus peame arvestama oluliselt suuremate geopoliitiliste riskidega, kus eksimise krediiti riigil ei ole. Nagu Lennart Meri ütles 2001. aastal Riigikogus ametiketti Arnold Rüütlile üle andes: „Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Eesti riik ei tohi teha vigu ja Eesti rahvas ei tohi teha vigu.“

Julgeolekustamise olemus
Turvatunne on inimese emotsionaalne baasvajadus, mistõttu mõjutab tänane ühiskondlik ohutunne meid kõiki. Osasid motiveerib veetma nädalavahetusi kaitseliidu õppustel. Teisi võtma välja pensionisammas, et osta kinnisvara teise riiki. Paljudel põhjustab see aga lihtsalt ängi, mida nad ei oska positiivseks energiaks pöörata.
Muidugi on tänasel ühiskondlikul õhustikul oluline mõju avalikule debatile. Meie demokraatliku arutelu keskmes on täna julgeoleku kindlustamine, mis on igati õige ja vajalik. Kuidas tagada Eesti sõjaline kaitse iseseisva kaitsevõime arendamise ja liitlassuhete tugevdamise kaudu. Kuidas arendada elanikkonnakaitset ja laiemat ühiskonna kriisikindlust. Palju on selles vallas tehtud, aga teha on lühikese aja jooksul veel üksjagu.

Ent lisaks legitiimsele debatile julgeolekust on üheks seaduspäraks sellistel hetkedel sarnaselt kõlav, aga sisult fundamentaalselt erinev nähtus: aruteluruumi julgeolekustamine. See fenomen ei puuduta niivõrd arutelu sisu – kas kaitsekulud on näiteks prioriteetsemad kui teatrite rahastamine –, vaid selle vormi.
Kompaktselt defineerides on julgeolekustamisel kaks komponenti. Esiteks, selle protsessi alguses on kõnetegu, retooriline akt, et riiki ja rahvast ähvardab hädaoht, mistõttu on tegemist erakorralise ajaga, mil rahuaja poliitilised ja demokraatlikud protsessid tuleb kas tervikuna kõrvale lükata või neid oluliselt köndistada. Sest otsustada tuleb reaalajas, kiiresti ja resoluutselt.

Pikema kaalumisega ei ole mahti tegeleda, sest vaenlane ei maga ja kuniks me siin kaalutletud konsensusdemokraatiat viljeleme, on meiega kõik.
Teiseks, kuna oht tundub suur ja aega ei ole, siis kõik need, kes ei nõustu kas diagnoosi või pakutava raviga, ei ole meie poolt. Ja kui varitseva julgeolekuohu olukorras ei olda meie poolt, siis ollakse meie vastu. Ollakse meie vaenlase poolt. Nii seatakse kahtluse alla kriitiku lojaalsus riigile. 

Selle olukorra võtab hästi kokku Artur Alliksaare read luuletusest „Õhtute kollane tolm“:

„Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!“

Näited julgeolekustamisest
Ajalugu õpetab meile julgeolekustatud ühiskondade haavatavust poliitilisele manipulatsioonile, kus veel hetk tagasi mõeldamatu saab poliitilise üleskütmise tulemusena brutaalseks reaalsuseks. Rwandas said teise etnilisse gruppi kuuluvatest naabritest tarakanid, keda matšeetega nottida, kusjuures tapatalgud olid jõhkramad piirkondades, kuhu ulatusid raadiolained. Prantsuse revolutsiooni ajal panid vendlust ja vabadust kuulutavad revolutsionäärid toime massimõrvu ning Saksamaa demokraatia lõpetati ikka selleks, et kaitsta sakslasi sisevaenlaste eest.

Vähem ekstreemsel kujul toimub see ka tänapäeva arenenud demokraatiates. Selle sajandi alguse koletud terroriaktid nii Euroopas kui USAs tõid mitmes riigis kaasa kiirkorras menetletud julgeolekuseaduste pakette, kus julgeolekuasutustele täiendavate õiguste andmise vastu olijaid süüdistati „terrorismi toetamises“. Hiljem, kui ühiskondlik temperatuur on normaliseerunud, on mitmed neist meetmetest ebademokraatlikena tagasi võetud. Värsked Eesti näited hiilivast jälgimisühiskonnast – lausa seadusliku aluseta – lähevad samasse kategooriasse.

Julgeolekustamise ühiskondlik mõju
Keerulises olukorras, mil inimesed otsivad oma juhtidelt turvatunnet, tekitab ühiskonna julgeolekustamine hoopis ängi juurde, kuna reaalsetele ohtudele lisandub ka võltsvaenlaste otsimine endi seast ning sellisena ka ühiskondliku usalduse lõhkumine.

Eestis näeme julgeolekustamisega seotud dünaamikat kõige selgemini valimisõiguse küsimuses. Poliitikutel õnnestus juhtida avalik diskussioon tegelikult julgeolekuohtudelt kohalike valimiste valimisõiguse küsimusele, millega seati kahtluse alla terve ühiskonnagrupi lojaalsus. Vaatamata sisulistele eksperthinnangutele ja uuringutele, mis kinnitasid, et kodakondsuse ja lojaalsuse vahel ei ole lineaarset seost; et valimisõiguse teostamine kohalikul tasandil ei oma mingit rolli Eesti julgeolekus; et suure hulga kaasmaalaste poliitilisest protsessist eemaldamisega võime me reaalseid riske hoopis suurendada. Selles küsimuses kadus kiiresti ratsionaalne arutelu ning asendus lihtsakoelise „poolt või vastu“ valikuga, kus ainult üks valik on õige.  
Tulemuseks on esmakordne põhiseaduslike õiguste piiramine taasiseseisvunud Eestis, mis võeti vastu – nagu julgeolekustatud küsimusele omane – kiireloomulisena.

Ebavõrdsus muudab ühiskonnad julgeolekustamise mõju suhtes haavatavaks
Loomulikult ei ole võimalik edukalt julgeolekustada iga teemat. Selleks peavad olema vajalikud eeldused, mis lähtuvad laiematest sotsiaalsetest suhetest. Võtmeküsimuseks on siin sotsiaalne distants. Ohuks saab tembeldada neid, keda me ei usalda, keda me ei tunne, kelle vaatenurk on meile võõras. Sellises olukorras ei suuda me näha asja teise inimese perspektiivist, meie empaatia tema olukorra osas on piiratud.

Siin saalis on palju inimesi, keda ma tunnen isiklikult. Kui keegi püüaks öelda, et keegi neist on ohuks Eesti riigile, hakkaksin ma naerma. Ma tean, et see ei vasta tõele. Keerulisem on juhul, kui jutt käib ühiskonnagruppide kohta, kes on mulle võõrad, kellega mul on vähe ühist ja kelle elutee erineb märkimisväärselt minu omast.
Teame uuringutest, et kui eestlase käest küsida, kas ta usaldab venekeelset tallinlast, keda ta isiklikult tunneb, on vastuseks ülekaalukalt „jah“. Aga kui küsida, kas ta usaldab venekeelseid kaaslinlasi üldiselt, vastab suur osa eitavalt.

Ja siit me jõuame ühiskondliku ebavõrdsuseni. Kui inimestevahelised kontaktid on piiratud, kuna nad elavad erinevates piirkondades, ei räägi sama keelt, käivad erinevates koolides, töötavad erinevates kollektiivides ning külastavad erinevaid kultuurisündmusi, on tulemuseks madalam sotsiaalne usaldus.   
Tihtipeale taandame me ebavõrdsuse küsimuse sissetulekute ebavõrdsusele, aga ühiskondliku usalduse kontekstis on olulisim kontaktide ulatus ja kvaliteet. Nõnda saame öelda, et julgeolekustamiseks vajaliku pinnase loob sotsiaalne ebavõrdsus, mis kriitilistel ajahetkedel võib kujuneda ka julgeolekuküsimuseks. Päris julgeoleku küsimuseks.
Tallinna linnal on selles oluline roll nii selle probleemi juurpõhjuste kui ka lahenduste osas. Eesti pealinna on koondunud ühiskonna suurim jõukus, aga koos sellega ka suurim ebavõrdsus. Aastakümneid segregeeritud haridussüsteem on loonud kaks kõrvuti elavat, aga nõrgalt seotud keelelist kogukonda. Meil on nii Eesti parimad kui ka Eesti nõrgimad koolid ning õpitulemuste ebavõrdsus kasvab.

Ebapiisavalt oleme mõtestanud ebavõrdsuse ruumilist aspekti. Tallinnas on palju demokraatlikku, kõigile tasuta kättesaadavat kvaliteetset ruumi, ent siingi on aastakümnete süsteemitu linnaplaneerimine ning iganenud elamupoliitika toonud kaasa geograafilise segregatsiooni hoogustumise.

Kolm sammu edasi
Viimase aasta jooksul oleme viinud ellu mahukat Tallinna juhtimise reformi, muutes linnajuhtimist läbipaistvaks, süsteemseks ja pikaajalist tasakaalustatud arengut toetavaks. Selle juures mõtlen ma tihti, kuidas anda meie inimestele keerulisel ajal vajalik kindlustunne, leevendada ühiskonnas domineerivat muret. Minu vastus koosneb kolmest osast.
Esiteks, me tegeleme Tallinnas reaalse julgeolekuga. Koostöös riiklike asutustega loome laiapõhjalist elanikkonnakaitse plaani, mida asume peagi realiseerima. Oleme loonud linnaasutuste kriisiplaanid, ülelinnalise kriisivaru, panustame hädavajalike teenuste toimepidevuse tagamisse, asume toetama korteriühistute kriisikindlust. Teeme seejuures ka rahvusvahelist koostööd, et võtta tarvitusele parimad praktikad teistest linnadest.

Teiseks, käsitleme vastutustundlikult julgeolekustamise riskiga teemasid, vältides polarisatsiooni ja pakkudes tegelikke lahendusi. Enamik teist ei ole kuigi palju kuulnud eestikeelsele õppele ülemineku raskustest pealinnas. Neid raskusi on ja mitte vähe. Aga me hoiame fookust rangelt hariduspoliitilistel lahendustel – kuidas praktiliselt aidata koole, lapsi ja nende vanemaid selles keerulises protsessis.   

Kolmandaks, me tegeleme sellega, et vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ja edendada kontakte erinevate ühiskonnagruppide vahel. Parandame avalike teenuste kättesaadavust. Meie kooli- ja lasteaialapsed saavad nüüd käia tasuta õppekäikudel kultuuriasutustes, toetame täiendavalt noortesporti, soodustame eri emakeelega laste ühiseid treeninguid ja huviringe, oleme laiendanud sotsiaalset turvavõrku erivajadustega inimestele ja eakatele. Töötame välja koolikorralduslikke mudeleid, et luua päriselt ühtne haridussüsteem.

Loomulikult on ebavõrdsuse vähendamiseks vaja teha mõõtmatult palju rohkem, kui oleme aastaga jõudnud. Tõsise tulevikuvajadusena näen ma tänapäevase elamupoliitika väljatöötamist, et Tallinnas töötav õpetaja saaks endale lubada kodu pealinnas ka 10 või 20 aasta pärast.   
Need on tegelikud vastused meie ees seisvatele probleemidele. On meie kõigi ühine vastutus töötada just selliste pikaajaliste lahenduste nimel ning protesteerida teravalt küüniliste julgeolekustamise katsete vastu, mis linlasi üksteise vastu keeravad. Nagu Juhan Ulfsak kunagi meeldejäävalt ütles: „Me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse.“

Head kuulajad!
Homme tähistame 777 aasta möödumist päevast, mil Tallinn sai Lübecki linna õigused. Selle pea 800 aasta jooksul on meie pealinn elanud üle erinevaid ärevaid aegu ja suutnud mitte lihtsalt püsima jääda, vaid säilitades oma ajaloolist eripära kujuneda üheks Põhja-Euroopa edukaimaks linnaks. Euroopa pealinnaks. Linnaks, millega inimesed nii Eestist kui mujalt maailmast tahavad oma elu siduda. Linnaks, mis väärtustab mitmekesisust ja on mõnus paik kõigile oma elanikele. Linnaks, mis on rahvusvahelise haardega, aga samas nii koduselt oma.
Need on tugevused, mille tõttu on mul kindlus, et targalt toimides ja ühiskondlikku solidaarsust hoides tuleme ka praegusest keerulisest olukorrast välja tugeva kogukonnana, et asuda vallutama uusi tippe Tallinna arenguteel. Ilusat Tallinna sünnipäeva kõigile!“

Pildigaleriid saab vaadata siit