Noored ei oota õpetajalt õigeid vastuseid, vaid kuulamist ja toetamist
Vaadates tänaseid kooliõpilasi näen avatuid, abivalmeid ja suhtlevaid noori inimesi. Kuigi võib tunduda, et nad on pidevalt süvenenud nutiseadmetesse, ei tähenda see sugugi, et nad ei märka enda ümber toimuvat. Nutimaailm pole noori ära rikkunud, vastupidi – neis on olemas avar ja lai maailmateadlikkus ja -tunnetus. Nad soovivad luua, tunda ja hoida endas rahu, ning siin on oluline roll õpetajatel, kes neid selles toetaksid. Seetõttu on tähtis leida selleks võimalusi nii igas koolipäevas kui ka tavapärasest ainetunni raamist väljaspool. See vajab ka meie – õpetajate – järjepidevat panust ja pühendumist ning rohkem riigipoolset tuge ja väärtustamist. Noortele mitmekülgsete haridusprogrammide loomine on ülioluline, vaatamata sellele, et see tähendab ka täiskasvanule vahel tundmatus kohas vette hüppamist ja uute olukordadega kohanemist.
Väärtuslik ja arendav vettehüppamise tunne
Midagi sarnast kogesin ka möödunud sügisel, kui osalesime õpilastega Erasmus+ rahvusvahelises rahuharidusprogrammis Gutsy Go. Lühidalt kirjeldatuna on Gutsy Go sekkumismeetod, mille käigus pakutakse õpilastiimidele ühe koolinädala jooksul võimalust tegutseda oma kodukoha paremaks muutmise nimel. Praktikas tähendab see, et noored otsivad lahendusi neid puudutavatele teemadele oma kogukonnas. Õpetaja roll on olla oma rühma jaoks olemas, neid toetada, ilma vastuseid või lahenduskäike ette ütlemata.
Minu õpilaste tiim valis endale südameasjaks tegeleda keskkonnateemaga Haabersti piirkonnas. Sellest sündis meeleolukas ja tähendusrikas dokumentaalvideo TRASHFEST. Vettehüppamise tundele lisaks valdas meid kõiki korralik emotsioonidemöll - hirm, elevus ja teadmatus, milliseks kujuneb protsess ja lõpptulemus. Nii õpilased kui ka juhendajad olid täielikult oma mugavustsoonist väljas ning tulemus oli rohkemgi kui positiivne. Tänaseks on nii meie kooli õpilaste kui ka paljude teiste pealinna koolinoorte julged teod koondunud Tallinna Haridusameti rahuhariduse kampaania „Loo rahu“ raames inspireerivaks videolugude sarjaks, mis on loodetavasti eeskujuks ka paljudele teistele.
Noorte soov rahu luua
Miks ma sellest räägin ja miks me üldse võiksime rohkem kõneleda ühiskonnas ja hariduselus noorte osalusest ja selle toetamisest? Ennekõike oli Gutsy Go programm hea näide, ilmestamaks, kuidas tuua empaatiavõimet suurendavaid ja kriitilist mõtlemist arendavaid tegevusi kooliellu. Jah, see oli intensiivne ja vajas panustamist nii õpilastelt, õpetajatelt, teistelt kolleegidelt kui ka kooli juhtkonnalt.
Kuid kogemus näitab, et sarnased ettevõtmised, mis küündivad tavalisest koolitunni raamist välja, annavad võimaluse noortel end uutest külgedest avada, samal ajal loovad tugevama koostöösuhte kaasõpilaste ja õpetaja vahel. Koolinoortele annab selline tegevus võimaluse kaasa mõelda ühiskondlikel teemadel ja päriselt ka midagi ära teha rahurikkama ja solidaarsema kogukonna kujundamiseks. Nad tajuvad, et tegudel on kõla ja kandepind ning et need teod võivad olla eeskujuks teistele. Olgu see siis kodukoha koristamine või mõni muu asi, mis parasjagu hinge kriibib.
Teiseks annab selline kogemus julgustust, et lühikese ajaga võib väga palju ära teha. Kiire tulemus loob eduelamuse ja tunde, et mägesid on tõesti võimalik liigutada. Olgugi, et see tähendab mugavast rütmist välja astumist – näiteks helistamist võõrastele. Samas kinnistub teadmine, et eksimine on lubatud ning kõik, mida ette võetakse ei pruugi alati esimesel korral õnnestuda. Kolmandaks avardub noorte pilt klassi ees seisvast õpetajast, mis omakorda julgustab õpilasi end rohkem avama ja koostööd tegema. Nad kogevad õpetajaid hoopis teistes rollides – kes korjab rabast prahti, kes aitab kodutuid loomi, kes poetab mõnel emotsionaalsemal hetkel ka pisara jne.
100% kohalolek
Olen kindel, et ka pedagoogidele on sellist „raputust“ aeg-ajalt vaja, et oma rolli paremini mõtestada. See arendab täiskasvanu kohalolu- ja kuulamisoskust. Ma ei saa olla sellistel hetkedel mõtetega mujal, vaid just siin ja praegu – oma õpilastele olemas, ka nende jaoks kes on vaiksemad ning oma arvamust kohe välja öelda ei tihka. Koolivälised noorteprogrammid annavad ka juurde tööriistu ja teadmist, kuidas noortega kontakti luua ning kuidas saada noored oma muredest rääkima. Või mis moel olla tugi ja mentor, lastes tiimidel ise õigete vastusteni pusida ja lubades neil ka selle käigus eksida. Eksimine õpetabki meid kõige rohkem. Loetelu võiks jätkata pikalt. Aga mis kõige olulisem, siis selliste ettevõtmiste positiivne mõju ulatub ka lühikese eksperimendi järgsesse aega. Olgu selleks siis õpilaste omal initsiatiivil jätkutegevused või ka lihtsalt tihedam ja aktiivsem suhtlus, üksteise tegemiste vastu huvi tundmine. Nii suureneb ühtsustunne.
Kokkuvõttes annab hiljutine kogemus ka kinnitust varasemale aastate pikkusele õpetajatööle ja tõdemusele, et kui paned noored rääkima, pead neid ka kuulama. Rühmatööde, presentatsioonide ja muude formaatide kõrvale võiks tuua sisse rohkem avatud vestluseid ja arutelusid – koolitundi või muudesse ühistesse ettevõtmistesse. Võõrkeele õpetajana on selline praktika üsna igapäevane – rääkides üheskoos näiteks massiturismi negatiivsetest mõjudest või keskkonnaprobleemidest. Usun, et selliseid tegevusi on võimalik integreerida ka teistesse ainetundidesse. Noored tahavad kaasa mõelda ja rääkida, kuidas enda ümber rahurikkamat kogukonda luua. Nad vajavad ka kindlust, et täiskasvanud neid selles toetavad ja mõistavad. Olen veendunud, et kui seda neile võimaldada, saab tõesti mägesid liigutada.
Kairi Salu
Tallinna Õismäe Gümnaasiumi võõrkeele õpetaja