Kriisiabi

Kriis on psüühika loomulik vastus muutunud olukorrale. Sõna kriis (kr.k krisis) tähendab muutust, ohtu, pööret, otsustust, lahutust, eraldamist, lahutamist, võimalust. Kriisis inimese psüühika hoiab ja kaitseb inimest kui tervikut selle läbi, et juhtunu tähendus jõuab inimeseni järkjärgult, andes talle võimaluse uue olukorraga kohaneda. Psüühiline kriis on loomulik ja vajalik protsess.

Kriisireaktsioon ehk see, kuidas kriisis inimene hakkab käituma, on inimeseti väga erinev ning sõltub paljudest asjaoludest. Üldiselt võiks öelda, et igasugune kriisirektsioon on õige ja loomulik. Kriisireaktsiooniga võib olla tegemist igal sellisel juhul, kui inimese käitumine on võrreldes tema varasema käitumisega muutunud.

Iga inimene elab üle terve hulga loomulikke üleminekuperioode, muutusi elus, mis toovad endaga kaasa mingi identiteedimuutuse ning sellega kaasneva segaduse (näiteks kõndima hakkamine, kooliminek, kooli lõpetamine, pensionile minek vms). Niisuguste elumuutuste puhul võime rääkida arengukriisidest. Need on inimese elu loomulik osa, kuid sageli vajab inimene kõrvalist psühhosotsiaalset tuge, et arengukriisidega tõhusamalt toime tulla.

Abivajadus on suurem, kui juhtub midagi soovimatut või ootamatut - õnnetus või katastroof. Sel juhul räägitake traumaatilisest kriisist.  Meie käitumine muutub enamasti põhjusel, et olemasolevad teadmised, kogemused, oskused ei ole piisavad ning ei aita muutunud olukorraga toime tulla.

Traumaatilise kriisi võivad vallandada erinevad sündmused (lähedase surm, enda või lähedase tõsine haigestumine, rahaline kaotus, töökoha/kodu kaotus, kõikvõimalikud tugevaid süü- ja häbitundeid tekitavad olukorrad jne). Mõnikord võivad sündmused ajas ka kuhjuda ning konkreetne, vähetähtsana tunduv sündmus võib esile kutsuda ootamatult tugeva reaktsiooni.

Näide kriisinõustaja praktikast: Anni (17) oli poole aasta jooksul kaotanud autoõnnetuses oma vanemad.  Vanaema, kes jäi Anni eest hoolitsema, suri üsna ootamatult infarkti tagajärjel. Anni läks elama onu juurde ja kõik tundus laabuvat. Aasta hiljem, kooli lõpetamise eel, tekkisid Annil õpiraskused ja põhjuseta puudumised ning kool jäi lõpetamata. Nõustaja juurde jõudis Anni klassijuhataja soovitusel, kui oli jäänud juba klassikursust kordama.

Kriisireaktsiooni tugevus  sõltub

  • vanusest;
  • elukogemusest (sh varasemast kriisikogemusest - kui see on olemas ja lahenes positiivselt, talub inimene uut kriisi paremini. Kui eelmine kriis ei leidnud lahendust, võib tekkida olukord, kus uus kriis käivitab uuesti ka n.ö. tuha all hõõgunud emotsioonid ja inimene elab läbi mitut kriisi korraga)
  • üldisest eluolukorrast: mida toetavam ja turvalisem keskkond, seda leebem kriisireaktsioon;
  • abi kättesaadavusest: psühhosotsiaalset tuge pakutavate institutsioonide olemasolu üksi ei ole piisav, info peab jõudma abivajajani;  
  • harjumusest abi küsida: mida üksildasemana inimene end kriisis olles tunneb, seda valulikum ja tugevam on kriisireaktsioon.

Kriisi kulg ja etapid

Esimene reageering on tavaliselt šokk, mis kestab mõnest sekundist mõne päevani. Selles seisundis on kõik reaktsioonid võimalikud ja loomulikud, käitumine võib olla peaaegu ettearvamatu.

Abiks on teise inimese juuresolek ja  hoolitsus - et  oleks soe ja piisavalt süüa  - ise ei suuda ta sageli nende asjade peale mõelda. Šokis olevale inimesele tohib ravimeid anda ainult arst, mitte sõbrad ega kolleegid. Rahustid ja alkohol on üldjuhul vastunäidustatud ning teevad kasu asemel kahju.

  • Kui šokk möödub, algab läbitöötamisperiood, mida nimetatakse ka reaktsiooniperioodiks. See võib kesta nädalaid ja kuid, mille jooksul muutub inimese enesetunne ja suhtumine juhtunusse korduvalt ja kiiresti. Läbitöötamisperioodil teeb inimene rasket vaimset ja emotsionaalset tööd, et juhtunut mõista ja õppida muutunud olukorras elama.
  • Varajane reaktsiooniperiood toob endaga kaasa tavaliselt väga suured muutused argirutiinis (söömine, magamine, suhtumine oma kohustustesse jms) ning inimene võib sel ajal eneselegi võõrana tunduda. Palju on vastuseta küsimusi, juhtunuga seotud pildid tulevad vägisi meelde, uni võib olla häiritud (tavaliselt mööduvad unehäired mõne nädala jooksul ilma kõrvalise abita, kui juhtunuga saab ärkvel olles piisavalt tegeleda), vanad hirmud tulevad taas esile, paljud kardavad üksiolekut, tunnevad vajadust olla koos lähedastega, erutuslävi on madaldunud, pisiasjadki ehmatavad. Pidev pingulolek väsitab ning kriisis oleval inimesel võib tekkida tõsiseid suhtlemisraskusi argitasandil, nt tööl või koolis, kus elu endistviisi edasi läheb.
  • Hilises reaktsioonifaasis vajab inimene häid ärakuulajaid ja toetavaid suhteid. Teistest eraldumise ja masendusse kaldumise oht on suurim just sel ajal. Häirivate sümptomite puhul saab aidata arst, psühhiaater või psühholoog.

Peamine abi nii varases kui hilises reaktsioonifaasis on soe, mõistev kuulamine - see on abivajajale eluliselt vajalik.

  • Läbitöötamisperioodile järgneb toibumise ja ümberorienteerumise faas, mis võib nõuda aega, ent tasapisi hakkab inimese pilk juhtunud õnnetuselt pöörduma tänasesse päeva ja tulevikku.

      Kriis on möödas, kui juhtunule suudetakse mõelda ja sellest rääkida rahulikult, ilma häirivalt tugevate tunneteta.

Kriisiolukorras reageerivad inimesed erinevalt:

  • vähesed säilitavad rahu ja külma närvi, suudavad olukorda kainelt hinnata ning tulemusrikkalt tegutseda. Nad suudavad ka teisi inimesi aidata ja juhendada. Nende jaoks võib saabuda šokk alles pärast sündmuskohalt lahkumist.
  • paljud ei oska esialgu tegutseda, jäävad nõutuna seisma või, vastupidi tunnevad suurt vajadust midagi teha. Nad vajavad abi, et leida õiget tegutsemissuunda ja alluvad hästi autoriteetse inimese juhtimisele.
  • Mõned langevad masendusse ja otsivad abi ning vajavad turvalise täiskasvanu lähedust.
  • mõned satuvad paanikasse ja  võivad tegutseda nii, et paneb täiendavasse ohtu nii enda kui ka teiste elu. Paanikas olevat inimest ei tohi mitte mingil juhul üksi jätta, ta vajab teise inimese pidevat tähelepanu ning võimalikult kiiret ohukoldest väljatoimetamist.

Šokis inimestega kohtumine

  • Esitle ennast. Õnnetusega seotud inimene peab teadma, kes sa oled ja milline on sinu seos juhtunuga, millises rollis sa oled
  • Tee kindlaks, kellega sa räägid ja milline on tema suhe õnnetusega
  • ISTUGE! Raskeid asju ei pea iialgi rääkima seistes
  • Silmside ja kerge puudutus lisab kindlustunnet ja aitab püsida reaalsuses
  • Ütle kõige tähtsam sõnum kohe alguses. Kasuta lihtsaid sõnu ja lihtlauseid
  • Anna aega juhtunu mõistmiseks. Ära kohku esimesest reaktsioonist - see ei pruugi olla adekvaatne
  • Istu veidi aega rahulikult, anna aega küsimusteks ja vasta neile nii täpselt kui suudad. Ära karda üksikasjadega haiget teha - need on olulised kriisi edasise kulu jaoks
  • Hoolitse selle eest, et raske sõnumi saanu ei jääks üksi. Küsi, kas ta elab kellegagi koos, kas keegi saab esimestel päevadel tema juures olla
  • Kui sul pole informatsiooni, juhata inimese juurde, kellel on. Sa ei pea häbenema, et ei tea kõiki detaile
  • Hangi ja edasta informatsiooni selle kohta, kust võib saada edasist psühholoogilist abi ja tuge

Tagasi algusesse

 

Abi võimalused Tallinnas

Psühholoogiline Kriisiabi                6 314 300 
Ohvriabi                                               6 585 087
Häirekeskus                                                  112
Politsei                                                            110 

Elukohajärgne sotsiaalabi- ja lastekaitsetöötaja

Infoleht printimiseks "Kriisimeelespea"

Viimati muudetud: 20.01.2010