Huvitavat lastevanematele lugemiseks

KUIDAS TOETADA LAST LASTEAIAGA ja KOOLIGA KOHANEMISEL?

Lasteaias käimine ei ole väikelapse vajadus.
See on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest / vanemate otsustest, kirjutab pereportaal Sina ja Mina. Arengupsühholoogid leiavad, et umbes kolm esimest eluaastat ei vaja laps suurt seltskonda ega sotsialiseerimist. Lapsele piisab talle kõige lähematest pereliikmetest ja turvalisest kodusest keskkonnast, et areneda, küpseda ja kasvada. Seega ei ole ühegi väikelapse vajadus käia lasteaias. See on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest / vanemate otsustest. Kindlasti on iga muutus lapsele raske, inimlikult vajame kõik stabiilsust ja turvatunnet ning kohanemine muutusega võtab omajagu aega, kellel vähem, kellel kauem- sõltuvalt isiksuse eripäradest (temperament), tugivõrgustikust enda ümber ja teistest aspektidest.

Hea on teada, et kohanemisega kaasnevad stressireaktsioonid- mis võivad väljenduda lapsel justkui arengus tagasiminekuna (näiteks: varem potil käinud laps hakkab uuesti püksi pissima, tagasilangus kõnes, valikuline mutism, keeldumine söögist või ise söömisest, jne.); ebakohane käitumine (ärritub kergemini, lööb, hammustab, jne.); kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid (muutused unerütmis, kõhuvalu, peavalu, väike palavik, iiveldus, oksendamine jne.), suurenenud nutukus, hirmukuse suurenemine, klammerdumine vanemasse, jne, jne.

 

Miks laps tegelikult nutab, kui vanem ta lasteaeda viib

Õnne Aas-Udam, psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja

Miks väikelaps nutab, kui vanem ta lasteaeda viib? Teie rahustuseks saab öelda, et see on täiesti normaalne reaktsioon olukorrale, kus laps on aru saanud, et ta peab terve päeva ilma emata hakkama saama. Tal on ERALDUMISÄREVUS. Eraldumine emast, kui oma peamisest turvaallikast, on iga lapse jaoks suur väljakutse. Esimesed kolm eluaastat on baasturvatunde kujunemiseks oluline, et laps ei oleks emast palju eemal, selleks ajaks hakkab juba arenema tema mina-tunnetus, arusaam endast kui eraldiseisvast isiksusest ning arenguliselt suureneb suutlikkus ja ka vajadus emast eraldi/eemal olla (mõnda aega). Seega ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...

Nõuanded vanemale:

  • Võimalusel rääkige lasteaia õpetajatega, tutvustage last aiaga ja lastega, käige seal mõnikord mängimas. Igas lasteasutuses on omad reeglid ka lasteaiaga kohanemise ajaks- mõned õpetajad soosivad, kui vanem käib mõnda aega põnniga koos rühmas mängimas, teised eelistavad kohe lapse aeda jätmist jne.
  • Hommikuse eraldumisärevuse vähendamiseks saab õpetaja oma panuse anda- kui õpetaja tuleb ise esikusse ja võtab lapse nö üle, ulatab talle käe ja on sõbralik- loob hea kontakti,- on ka lapsel lihtsam emast lahti lasta ja rühmaga liituda. Rääkige õpetajaga ja paluge ta appi!
  • Sõnastage ümber lapse jutt või kehakeeles väljendatud tunne (näiteks: “Oled tõesti kurb, et pean tööle minema”; “Sind ajab nutma ja teeb õnnetuks, et lahkun” jne.) ning lubage tal nutta. Nutt on pinget maandava toimega ja seetõttu lapsed nutavadki palju. Kui peate ise ära minema, oleks hea, kui õpetaja oleks lapse juures, kuniks ta nutab. Aktiivset kuulamise kohta saab rohkem lugeda siit või õppida Gordoni perekoolis.

Kuidas teha kohanemine sujuvamaks?
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega. Seda aga erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga. Olge valmis pikaks perioodiks, rõõmustage, kui laps kohaneb kiiremini- et tunda end uues kohas, uute laste ja täiskasvanute, lärmaka keskkonna ja uute nõudmiste keskel turvaliselt,- see võtab lihtsalt aega.
Nõuanded vanemale:

  • Tehke võimalusel lapsele lühemaid “töönädalaid” - võimalusel kaks, hiljem üks vaba päev; kui see pole võimalik, siis üritage paaril korral nädalas tulla lapsele varem järele. Suur kollektiiv ja uued reeglid on lapsele väsitavad.
  • Leidke lapse jaoks iga päev kasvõi 20-30 minutit sina-mina aega. See tähendab, et pühendute sel ajal täielikult lapsele, lasete temal valida/otsustada, mida koos teete. See annab talle edasi sõnumi- olen armastatud, olen oluline, olen mõjukas. Kinnitage ka verbaalselt oma lapsele iga päev oma tundeid tema vastu ning leidke ja nimetage tema käitumisi, mis teid vanemana rõõmustavad- laps kogeb, et saab hakkama ja see innustab teda uusi asju proovima.
  • Olge ise positiivselt häälestatud nii sõimes/aias käimise kui õpetaja osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
  • Kindlasti ärge unustage ka enda vajadusi- kui teie “tass” on täis, on kergem olla piisavalt hea vanem ja lapse vajadusi katta. Tegelega oma hobide ja harrastustega, suhelge oma lähedaste, sõpradega, käige oma kaasaga kohtamas (paarisuhte kvaliteet on hea pere alustala!) - mõneks ajaks ikka leiate oma lapsele hoidja.

Me peame lapsevanematena tegema aegajalt lapsele ebamugavusi tekitavaid otsuseid ja toime tulema lapse pettumuse/frustratsiooni/viha/kurbuse jt. raskete tunnetega ning olema selles lapsele toeks. Lapsed vajavad kohanemiseks aega, mõistmist, ärakuulamist ja tasakaalus vanemat.
http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233

NÕUANDEID ESIMESSE KLASSI MINEVA LAPSE VANEMALE.

Autor: Kairi Koolme, klassiõpetaja
Varsti-varsti alustab sinu laps esimest korda kooliteed, käies seda veel palju-palju aastaid. Ometi on see kõige esimene ikka kõige erilisem – kõik on uus septembrikuus. Paraku ei ole kõik uus ainult päikseline, sekka satub ikka ärevust ja äikest ka. Mida teha, et päikest oleks rohkem kui äikest? Järgnevast artiklist leiad mõned soovitused, et peagi saabuvasse elumuutusesse kergemini sisse elada.
Kooliminekuni keerleb lapse elu peamiselt mängimise ümber. Tal ei ole olnud vajadust ise jälgida, kuhu ja mis ajaks jõudma peab, mis asjad kaasas või seljas peavad olema, kust ja millal süüa saab jne. Algav koolilapse elu toob kaasa palju uut igapäevases elukorralduses, peamiselt just vastutuse, ise hakkama saamise ja eneseteeninduse osas. Lisaks kaasneb koolieluga ka palju uusi inimsuhteid.
Jälgi, treeni, märgista – ikka koos lapsega
Kas ja kui stressirohkeks kujuneb koolitee algus, sõltub paljudest teguritest. Näiteks sellest, kui palju on laps juba varem iseseisvalt tegutsenud – on ta ehk käinud ringides-trennides, kuhu tuli ise kohale minna, minekul-tulekul oma kotti pakkida ja ise riietuda. Sellise kogemuse puudumisel kujuneb muutus suuremaks, kuna tuleb hakata ise enda asjade eest hoolitsema, et õiged õueriided koolipäeva lõpus selga saavad või koolikott koduteel poodi ei ununeks. Lapsele võiks selgitada, et müts ja sall asugu jopekäises, jope ise aga nagis, mitte põrandal või pingil. Ka jalanõusid ja kehalise kasvatuse riideid tuleb koolis ise vahetada, vajadusel ka paelu siduda või nööpe avada-sulgeda. Kui lapsel on esialgu raskusi paelte või nööpidega, siis tasuks varuda krõpsudega spordijalanõud ja talvesaapad ning jälgida, et sporditunni päeval ei kannaks laps rohkete nööpidega riideid, mille avamiseks või sulgemiseks kuluva aja tõttu laps üksi riietusruumi pusima või isegi nutma jääb ja tundi hilineb. Õpetajad üldjuhul lapsi igapäevaselt koolis ei riieta, kuigi erandkorras ikka abistavad. Seetõttu ei pruugi õpetaja esimesel hetkel märgatagi, et kellegi rivist puudumist. Kodus tasub nii paelte sidumist kui ka nööpide sulgemist järjepidevalt treenida. Riided ja koolitarbed iga üksiku pliiatsi ja kustutuskummini välja tasub lapse nimega märgistada, sest ära hakkavad asjad kaduma niikuinii. Oma märgi või nimega asja leiab laps või ka vanem taas üles. Nimetuna kadunud asjade asemele tuleb lõputult uusi soetada – pliiats on ära veerenud, dressipluus ei tea kuhu ununenud.   
Kui kaugel asub tulevane kool kodust?
Kui koolimaja asub kodu lähedal või on laps sama teed mööda juba aastaid näiteks lasteaeda jalutanud, ei tekita koolitee lisastressi. Kui ema-isa hakkavad last autoga kooli ette ja sealt koju sõidutama, ei saa see tee ka vähemalt lapse jaoks stressirohke olema. Küll aga tasub lapsevanemal juba ette arvestada kooli ümbruses valitsevate varahommikuste ummikutega, mis kaovad umbes samal hetkel, kui algavad koolitunnid. Seega peaks autoga minejad vähemalt esialgu kindlasti lisaaega ja närve varuma, sest esimestel nädalatel ei taha ükski värske koolijüts tundi hilineda. See võib lapse kas esimeseks tunniks või lausa terveks päevaks rööpast välja lüüa, mille tõttu kannatab õppetööle keskendumine. Kui aga laps hakkab koolis käima mõne kilomeetri kaugusel jalgsi või veelgi kaugemal asuvas koolis ühistranspordiga ja ta pole sama teed varem üksi käinud, tuleks koolitee juba augustis nii mõnelgi korral ühiselt läbi käia. Nii on lapsel oleks sügisele julgem vastu astuda. Muidugi saate veel ka septembris koos kooliteed läbida, enne kui laps päris iseseisvalt hakkab kooli minema, aga suvel ilma tagant kiirustava kellajata on see samuti kasulik. Saate koos näha ja arutada kui kaua kooliminek lapsel tegelikult aega võtab – nii oskab ta kooli alguses juba aega täpsemalt arvestada. 
Kuidas mõnede stressitekitajatega juba enne kooli algust toime tulla?
Kui laps läheb kooli koos lasteaiarühmast pärinevate sõpradega, ei tunne ta end koolis üksi ja võõrana. Kui ta aga läheb täiesti võõraste sekka, võib see tema jaoks rohkem või vähem hirmutav olla. Muidugi sõltub palju lapsest – mõni leiab uusi sõpru igalt poolt ja uude seltskonda sattudes kohe, teine ei saa võõrastega tükk aega jutule. Sõbrunemisele püüab õpetaja omalt poolt kindlasti igati kaasa aidata, aga vähemseltsivale lapsele võib uude keskkonda minek siiski hirmu tekitada. Mõni laps pelgab võõraid eakaaslasi, teine võõraid täiskasvanuid, kolmas aga võõrast suurt koolimaja. Kui lapsel on hirm õpetaja või koolimaja ees, siis minge kindlasti juba augustis maja ja klassijuhatajaga tutvuma. Leppige mineku aeg õpetajaga enne kokku ning kindlasti ei ole tal midagi selle vastu, et klassis teie ja teie lapsega veidi vestelda ning hirme hajutada, samuti saate koos vaadata koolimaja. Üks või kaks sellist kohtumist teevad lapsest ja õpetajast juba tuttavad inimesed ja nii ei pea laps pelgama võõrast õpetajat, sest ta ei olegi enam võõras. Koolimajas saate koos lapsega vaadata, kus asub garderoob, kus klassiruum, kus spordisaal ja kus tualetid. Seda kõike tutvustatakse lastele esimesel päeval koolis nagunii, aga mõnel lapsel aitab varasem ja koos vanemaga tutvumine stressitaset kõvasti alandada. Ja ehk ka emal – paljud emad pelgavad, kas ikka õpetaja on tore, kas koolimaja on kena, kas sai õige koolivalik tehtud… Lapsevanemate kõhklused ja pinged aga kanduvad lastele edasi, seepärast oleks hea, kui ka ema oma pingeid õpetajaga tutvumisel vähendada saaks. Rääkige, mis teile muret valmistab või mis eripärad on teie lapsel, et õpetaja selle infoga koolis arvestada saaks. Kuna õpetajad ei ole kahjuks mõtete lugejad, aitab rääkimine kindlasti kõiki osalisi. Kui mured peaksid ilmnema õppeaasta jooksul, siis võtke ka kindlasti õpetajaga ühendust, et rääkida ja ühiselt probleemidele lahendusi otsida. Tehke koostööd!
Sõbrad, „sõbrad“ ja usalduslike suhete tähtsus
Sügisel saabub teie lapse ellu ka palju uusi inimsuhteid. Sõbrad ja mitte niiväga head sõbrad, eilsed sõbrad, kes täna enam ei taha sõbrad olla, haiget tegev klassikaaslane, kiuslik vanema klassi õpilane. Omavaheliste suhete teema võib värskele kooliminejale võrduda maailma lõpuga ja segada õppetööle keskendumist. Seega peab harjuma erinevate lastega enda ümber ja õppima igasugustes suhetes toime tulema. Vanemana püüdke hoida lapsega usalduslikku suhet, et ta teiega oma rõõmudest ja muredest, sõpradest ja vaenlastest räägiks. Tundke lapse tegemiste vastu siirast huvi, küsides temalt koolipäeva lõpus konkreetseid küsimusi, mitte lihtsalt, et kuidas täna koolis läks. Pärige, mida laps vahetundides tegi, kellega mängis, mida uut täna koolis õppis, milline tund eriti meeldis ja miks, mida koolis sõi, kuidas bussile ja koju jõudis. Uskuge, saate hulga rohkem teada, kui vaid vastusest „Koolis läks hästi!“.
Koolis saavad lapsed „suureks“
Hirm uue ees võib olla üsna suur, kuid selle vähendamine ei pruugi keeruline olla. Võtke lapse jaoks aega, olge olemas, küsige, rääkige ja kuulake. Nii saate teada, mis last kohutab või mis teeb eriti rõõmu ja ajab elevile. Rõõmustage koos lapsega või aidake otsida lahendusi, kui näete muresid. Uue elukorraldusega harjuvad lapsed ja vanemad ära üldiselt ühe kuni kahe kuuga, aeglasemad kohanejad on ära kohanenud kindlasti vähemalt jõuluvaheajaks. Nautige kooliaega koos lapsega ja püüdke mitte kanda oma kooliaja negatiivseid mälestusi oma lastele üle, ärge eeldage, et ka tal tekivad samad probleemid. Kool, õppekava, -vahendid ja -meetodid on aastatega päris palju muutunud.       
Koolis on tore, seal ainult ei õpita (kuigi ka õppimine on tore), vaid ka mängitakse, saadakse uusi sõpru, tehakse nalja, käiakse üheskoos põnevates paikades. Laps saab õige pea aru, et selline varasemast oluliselt iseseisvam elu on tegelikult päris vahva – saab ennast juba täitsa suure ja tähtsana tunda. Ja laste jaoks ilmselt kõige oodatum muutus – koolis ei pea päeval magama nagu lasteaias!
Ilusat ja pikka kooliteed nii uutele koolilastele kui nende vanematele!

http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/08/03/nouandeid-esimesse-klassi-mineva-lapse-vanemale/

Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab? 

Kategooria: Psühholoogia /Autor: toimetas Made Maria

Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume ja sellega last mõjutame. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.


1.     Märka lapse vajadusi ja õpi ennast kehtestama nii, et sa last ei alandaks. Uuringud näitavad, et kui laps tunneb ennast kodus turvaliselt, ta on hoitud ja tema vajadustele on vastatud, siis on ta ka väljaspool kodu lahke, märkab abivajajaid ja arvestab teistega.
2.     Ole eeskujuks. Kui sa palud oma lapsel olla teistega arvestav, kuid ise järgmisel hetkel nähvad talle „Jää vait“ või teed oma abikaasale iroonilise märkuse, siis lähtub laps pigem sinu käitumisest.
3.     Ole aus ja oska vabandada. Kui juhtub, et sa oled eksinud, siis vabanda ja selgita, mis sinuga toimub. Näiteks „Palun vabandust, et ma sulle halvast ütlesin/issiga kuri olin. Ma olen väsinud. See on väga inetu, kuidas ma käitusin“.
4.     Selgita lapsele, millised tema käitumised on sinu meelest sobimatud. Kui laps sikutab kassi sabast või naerab vennaga juhtunud õnnetuse üle, siis ütle kohe, mida sa sellest arvad. Näiteks „Kui sa kassi sabast sikutad, siis on tal valus. See ei olnud ilus tegu ja ma tahan, et sa enam nii ei teeks“ või „Kui sa venna õnnetuse üle naerad, siis on vend kurb/solvunud. See ei ole ilus tegu ja palun ära enam nii tee“.
5.     Pea meelest, et sa räägiksid lapse käitumistest, mitte lapsest endastÜtle  „See mida sa tegid, ei ole ilus“, mitte „Sa oled hoolimatu/halb/ebaviisakas“. Eesmärk ei ole mitte last süüd tundma panna, vaid õpetada teda teistmoodi tegutsema.
6.     Õpeta lapsele tunnete sõnavara. Peegelda talle temaga toimuvat tagasi öeldes näiteks „Sa oled elevil, et lund sajab“ või „Sa oled väsinud ja nutt tuleb peale. Lähme pikutame natuke“. Tunnete mõistmine suurendab empaatiavõimet.
7.     Aruta lapsega, kuidas keegi teine ennast tunda võib. Võimalusi selleks leiab nii igapäevasest elust kui ka lasteraamatutest ja multifilmidest. Näiteks „Mis sa arvad, mida see laps tunda võib, kui ta sõbrad temaga enam ei räägi?“.
8.     Arutage inimeste erinevuste üle. Teistsugune rahvus, välimus, iseloom või mõni muu omadus ei muuda inimest halvemaks. Kõigil on õigus olla ja elada.
9.     Märka abivajajaid ja kaasa ka last teisi aitama. Pakkuge üksi tänaval nutvale lapsele abi, aidake vanaproual raske kandekott bussi tõsta jne. Jõudumööda võite osaleda ka heategevuses. Näiteks koguge koos lapsega kokku kasutult seisvad mänguasjad ja andke need kellegile, kes neid rohkem vajab.
10. Tunnusta last hooliva käitumise eestNäiteks „See on sinust väga kena, et sa aitasid õel asjad maast üles korjata“ või „See on väga kena, et sa vennale pool oma kommist andsid, sul oli endalgi ju vähe“. Juurde võib küsida näiteks „Mis sa arvad, kuidas ta ennast tundis, kui sa teda aitasid/talle kommi pakkusid?“.


Allikas: Kadri Järv-Mändoja, Perekeskus Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut
Viimati muudetud: 13.09.2019