Pelgulinn, mida harilikult jaotatakse Pelgulinna, Pelguranna, Merimetsa ja (pigem Kassisabaga seotud) Kelmiküla asumiks, on praegu elanike arvu poolest Põhja-
Tallinna suurim. Piirkonna kujunemist on soodustanud ning laienemist piiranud raudtee ning meri.

18. sajandil olid selles kandis valdavalt heinamaad ning metsad. Pelgulinna nimi viitab ilmselt kas omaaegsele kurikaelte või lihtsalt linnaelanike varjamise kohale.
Linnaosa teket seostatakse Tallinna-Peterburi raudtee ehitamisega. Veel tänagi annavad Pelgulinnas tooni 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi alguse lihtsad tööliselamud. Agulimiljöösse on tipitud mitmeid Eesti tipparhitektuuri hulka kuuluvaid maju nagu vabariigiaegsed esindustraditsionalistlikud hooned Mulla tänava alguses ning elamukooperatiivi "Oma Kolle" püstitatud elamud. Nõukogude ajast pärinevad korrusmajad ning avalikud hooned jäävad peamiselt laia Sõle tänava äärde. Viimastel aastatel on väga palju ajalooliselt põnevaid ehitisi renoveeritud ning rajatakse ka uusi.

Pelguranda on peetud nii Pelgulinna kui Kopli äärealaks, aga ka omaette linnaosaks. Sitsi karjamaana tuntud jäätmaad hakati hoonestama 1950ndatel, valdavalt liiduliste tehaste töötajatele mõeldud tüüpmajadega. Pelguranna keskmeks on Tallinna kõige populaarsem rand (venepärase hüüdnimega Stromka), mida on tunnustatud rahvusvahelise ökomärgiga "Sinilipp".


EESTI FILMIARHIV
Arhiiv paikneb uhkes ajaloolises hoones Ristiku 84, endises Tallinna Garnisoni peavahi majas. Varasemal ajal tegutses arhiiv Toompea lossis. Kui avastati, et vanad filmirullid on plahvatusohtlikud, viidi arhiiv Lasnamäele, kõrvalisse piirkonda, ja 1996. aastal Pelgulinna.

KOPLI KAUBAJAAM
Juba tsaariajal oli kavas Heina ja Koli tänava vahelisele alale rajada kaubajaam. Eeltööd selleks käisid, sest madalmaid kohti täideti ümberkaudsetest vabrikutest toodud prügi ja liivaga. Hilisema kaubajaama maa-ala oli looduslikult kõrgem kui Pelgulinn. Kunagi asus selles piirkonnas Mäe nime kandnud talu. Segastel aegadel, eriti pärast 1917. aastat, oli see kant tuntud kurjategijate kokkusaamise kohana. Samas ulatus sinna raudteeharu, mille ümbrusesse rajati kütteladu. 1919. aastal üritasid kommunistid küttelaos korraldada streiki, kuid see ei leidnud toetajaid. Küll aga selgitas juurdlus, et streigi organiseerijad olid seotud riigiga, mis oli Eestiga sõjas.

Insener V. Salemanni 1933. aasta projekt järgi hakati Telliskivi 57b piirkonda ehitama uut kaubajaama. Ehitustööd kestsid mitu aastat. 1937. aastal töötas nelja suure aida ja kaubakontori ehitamisel iga päev 100 töölist. Viletsa pinnase tõttu tuli hoonetele valada betoonpõhjad. Kaubajaam valmis 1938. aastal ja kandis algselt Telliskivi kaubajaama nime. Kuna rahvasuus domineeris Kopli kaubajaama nimi, sai peagi selles ka ametlik nimi. Vana kaubajaam Balti jaamas anti esialgu üle Riigi Viljasalvele ning seejärel lammutati.

27. august 1941 süütasid taganevad punaväelased Kopli kaubajaamas asunud soomusrongi ja varustusega täidetud sajad vagunid. Samas jäeti 9. märts 1944. aasta Tallinna elurajoonide pommitamisel lahinguvarustust täis olnud Kopli kaubajaam puutumata. Kopli kaubajaama praegune asukoht linna keskel on sobimatu ning kavas on viia see mujale.


RAUDTEE MILJÖÖ VORMIJANA
Suure tõuke Tallinna majanduse arengule andis Tallinn-Peterburi raudtee ehitus. 20. novembril 1869 saabus esimene vedur Tallinna. Ehitustööd jätkusid nii Paldiski kui ka Peterburi suunal. Samal ajal alustati ka Balti Raudtee Peatehaste rajamist. Esimeses järjekorras valmis depoo 12 vedurile, mis asus Balti jaama vastas, ning on ammu juba lammutatud. Esimeses järjekorras valminud töökojad ja laod Telliskivi tänaval on praeguseks lammutatud või põhjalikult ümber ehitatud. Need olid paekivist seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest viilkatusega tüüpilised Tallinna 19. sajandi tööstusehitised.

1873-1874 tehast laiendati ning ehitati 6-kohaline veduridepoo ja töökoda, mis on säilinud peaaegu algsel kujul. See on kasutusel vaguniremonditsehhina. 1870. aastat avatud tehase uhkuseks on auruveduri rataste treimise pink.

Paljud tallinlased mäletavad, et laulva revolutsiooni ajal levis tehase tossava korstna otsas NSV Liidu lipp. Selle toimetas sinna protestiks rahvusliku vabadusliikumise vastu üks lihtsameelne ja suhteliselt eakas perenaine. Oma ülemuse käsul tõi ta selle ka alla. Märksa ohtlikumaks isikuks oli Mihhail Lõssenko. On tõestatud, et just tema korraldusel toimusid 1991. aastal Tallinnas mitmed pommiplahvatused. Kuid üheksakümnendatel oli just Lõssenko silmakirjalikult üks ägedamaid plahvatuste vastu protestijaid. Need üksikud impeeriumimeelsed olid erandid Telliskivi tänava ettevõttes. Domineeriv oli mõistev suhtumine ajaloosündmustesse ning asjalik töökorraldus.

Ka Lääne turul konkurentsivõimeline tehas jätkab tegevust kontserni „Estel Pluss" koosseisus.

Balti jaama tagune ala kujundatakse ilmselt juba paari lähiaasta jooksul elu. Ja ärikeskkonnaks, kus oleks ka vaba aja paiku ja spordisaale. Trendikalt tahetakse uuega ühendada fragmente tööstusarhitektuurist. Kavandi koostasid arhitektid Tõnu Laigu ja Tõnu Laanemäe ning insener Targo Kalamees büroost „QP Arhitektid"


PELGULINNA RAHVAMAJA

Pelgulinna rahvamaja ehitati 1930. aastate algul Seitsmenda Päeva Adventistide kirikuna. 1940. aastal oli neil kavas kirik ümber ehitada teoloogiliseks seminariks. Nõukogude okupatsioon tõmbas sellele kavale kriipsu peale. Hoone läks nõukogude sõjaväe käsutusse.

Kalinini Rajooni kultuurimaja ehk praegune Pelgulinna rahvamaja asutati 1948. aastal. Algaastatel tegutses see Niine 2, seejärel 1953. aasta paiku Niine 11, 1955 aastal Kalinini (praegu Kopli) 6 ja 7 ning mõnda aega puudusid ruumid üldse. 28. novembril 1956. aastal anti Telliskivi 56 ehk praegune Pelgulinna rahvamaja hoone majavalitsuse nr 13 kasutusse. Majavalitsus rentis 1957 aastal neid ruume omakorda Kalinini Rajooni kultuurimajale. Ruumid olid aktiivses kasutuses, näiteks 1970. aastatel tegutses seal 18 ringi, nende seas pensionäride naiskoor, mis hiljem kandis nime „Loit".

Laulva revolutsiooni ajal nimetati Kalinini Rajooni kultuurimaja ümber Pelgulinna rahvamajaks ning ruumides tegutses aktiivselt ka Pelgulinna Selts. Tingimused harrastusringide tööks muutusid paremaks pärast 1999. aastal lõppenud renoveerimistöid.

KODU KAUNIKS

Vaatamata enam kui kakskümmend aastat kestnud nõukogude võimule, valitses 1960. aastate I poolel veel küllaltki tugev eestiaegne mentaliteet. Tollal ei olnud haruldane, et kõnniteid pesti regulaarselt või et lumi koristati kiiresti. Pelgulinna puitmajades kohtas siis küllaltki sageli koridorides vaipu ja toalilli. 1960. aastad olid samas ka nõukogude mentaliteedi kiire pealetunglajaks. Alustati ju tollal prügiveo- ja tuletõrjeautode parema juurdepääsu ettekäändel piirdeaedade lammutamist. Küllap ei olnud juhus, et nende kahe erineva suhtumise teravnemise ajal ammutasid paljud tallinlased jõudu 1930. aastate kodukaunistamisest. Juba 1957. aasta tehti Tallinna linna tasandil katset kodukaunistamise traditsiooni taastamiseks.1959. aastal toimus esmakordselt võistlus parima üürimaja aia selgitamiseks. Võistlusest võttis osa 60 nn kommunaalmaja. 1960. aastal osales sellel võistlusel 123 maja ning kuue parimaks tunnistatud maja seas olid kolm Pelgulinnast (Heina 14, Ristiku 14 ja 15) 1961 aastal toimunud võistlusel saavutas Tallinna ulatuses II koha Heina 14. Pelgulinna aiad olid edukad ka järgnevatel aastatel. 1964. aastal toimus juba viie linna vaheline kommunaalmajade haljastamise ja heakorra võistlus, kus esikoha sai Ristiku 50 aed. Mõne aastaga tekkinud aias, mida korrastas kogu majarahvas, oli alati hooldatud muru, paeplaatidest jalgrada, puhkenurk kaunimas sopis, siinseal asusid pingid. Aias hooldati kahte roosipeenart ning maitsekalt oli tehtud isegi puukuur.

ÕLE TÄNAV

Õle tänav oli mõnda aega Pelgulinna peatänavaks. Mitte juhuslikult ei liikunud 1920. aasta I poolel mööda seda tänavat kuni Kolde puiestee ristmikuni esimesed Pelgulinna bussid. Pidulike sündmuste puhul liikusid mööda Õle tänavat kooliõpilaste pasunakoorid ning korraldad jooksuvõistlusi. Õle tänav kaotas oma tähtsuse pärast seda, kui 1930. aastatel Ristiku tänavat pikendati Telliskivi tänavalt Paldiski maanteeni ja autobussi liiklus sinna suunati.

PELGULINNA  ALGKOOL

Ristiku ja Telliskivi  tänava nurgal, praeguse autode parkimiskoha piirkonnas, asus Pelgulinna algkool. Kooli rajajaks ja juhatajaks oli Arnold Sepp. Tema teened olid niivõrd suured, et rahvas kutsus kooli Puusepa kooliks. 1912 aastal asutatud kool asus juba tolle aja kohta vanas puumajas, kuhu mahtus kaks klassiruumi, võimlemisruum, õpetajate tuba, ruum vahetundide veetmiseks, koolijuhataja korter ning kooliteenija toake. Esimesel aastal võeti vastu 49 poissi ja 25 tüdrukut. Kuna segakoolid olid tollal keelatud, tegutses ühes ja samas koolimajas korraga kaks kooli. Poisid käsin Tallinna Linna 7. Poeglaste Algkoolis ja tütarlapsed Tallinna Linna 8. Tütarlaste Algkoolis.

See väike kool jäi juba tollal Pelgulinnale kitsaks. Enamik lapsi pidi käima koolis kaugel linnas. Seetõttu oli uue koolimaja rajamine Pelgulinna päevakorral juba 1914.aastal. Haridusministeerium eraldas selleks isegi raha ning pangast saadi pikaajalist laenu, kuid siis algas sõda.


PELGULINNA RAAMATUKOGU

Pelgulinna üheks olulisemaks kultuurikeskuseks oli raamatukogu, mis avati Ristiku ja Telliskivi tänava nurgal asuvas linnamajas 19. septembril 1927. aastal Tallinna Linnaraamatukogu III haruraamatukoguna. Algselt töötas raamatukogu kolm korda nädalas kella 16-st kuni 18-ni ja raamatukogu kasutada oli vaid 10,4 m2 suurune tuba. Järk-järgult saadi tube juurde. 1938. aastal oli raamatukogu kasutada Telliskivi 19 korter 61 ja osa korterist 62. 1947.aastal kasutas raamatukogu 1347 inimest. Raamatute üldarv suurenes ligi 10000-ni.

1950-ndatel kasvas lugejate arv 4503-ni, mis on ka raamatukogu ajaloo suurim. Kuigi ruume remonditi ajavahemikus 1979-1984, oldi niiskuse tõttu alla kukkuda ähvardava lae pärast sunnitud Pelgulinna raamatukogu 1999. aastal määramatuks ajaks sulgema. Seni pole midagi kuulda olnud raamatukogu taastamisest. Mingil määral korvab Pelgulinna raamatukogu puudumist Sõle 47 asuv Sõle raamatukogu.


"OMA KOLLE"

Tallinna Linnavolikogu otsusega anti 1922. aasta novembris Pelgulinna taga asunud vabad maad ehitusühingule „Oma Kolle".  Aastatel 1923-1926 rajati arhitektide Herbert Johanson ja Eugen Habermanni projektide järgi Kolde puiesteele kaheksa kahekorruselist elamut, mille ehitamisel juhinduti Inglise ja Saksa (eriti Dresden-Hellerau) eeskujudest. 1930. aastal ehitati arhitekt Johannes Pikkovi projekti järgi Ristiku tänavale viis kahekorruselist tüüpsektsiooni, millest kolm keskmist olid kokku ehitatud. Majad ehitati 1920. aastale iseloomulikult massiivsetena, kõrgete kelpkatuste ning väikeste akendega. Kontrastsetena mõjuvad massiivsed mustad terrasiitkrohvist portaalid ja nende kohal asuvad festoonid.

"Oma Kolde" mõju Pelgulinna arengule oli suur. Uue kvaliteediga ehitatud elumajad mõjusid positiivse pretsedendina ning „Oma Kolde" ühingu liikmetest said edaspidi pea kõikide pelgulinlaste ettevõtmiste initsiaatorid. Ei olnud juhus ka see, et „Oma Kolde" liikmed moodustasid hiljem Pelgulinna Ranna Heakorrastamise ja Kaunistamise Seltsi tuumiku.


RISTIKU PÕHIKOOL

Arhitekt Herbert Johansoni 1927. aasta projekti järgi ehitatud Tallinna 17. Algkooli uue, Ristiku 69, hoone ehitustööd kestsid 1928-1929. Kooli pidulik avamine toimus 30. november 1929. aastal. Uus koolimaja tähistas põhjalikku muutust mitte ainult Pelgulinnas, vaid kogu Tallinna hariduselus.

Ristiku tänava teljele ehitatud koolimaja pidi tolleaegsete ehituskavade järgi tähistama väärikalt ühe Pelgulinna peatänava lõppu. 1920. aastate arhitektuurile iseloomulik hoone koosnes kahest ristuvast tiivast, millest ühes asusid klaasid ja teises riietehoiuruum koos saaliga. Madalam hooneosa järgis ümbruskonna uusi väikeelamuid ning aitas stiilühtsuse kaudu luua ansamblit.

AARDE JA PREESI HOONESTUS

Aarde ja Preesi tänava äärne on üks esimesi terviklikult kujundatud väikekorteritega aedlinnaosi. Arhitekt Anton Soansi üldjoontes loodud planeering kiideti 27 . veebruaril 1929. aastal Tallinna Linnavalitsuses heaks. 80000 m2 suurusele alale kavandati 166 krunti ning samal aastal koostas arhitekt Herbert Johanson neli tüüpprojekti, mis erinesid üksteisest suuruse ja korterite arvu poolest. Väiksemad majad olid ühepereelamud, suuremates oli kuni neli korterit. Ära määrati ka see, milline tüüp millisele krundile kuulub.

Hoonestus koosnes põhiliselt Heimat-stiilis kaksikmajadest, kus kahte maja ühendav tulemüür asus naaberkruntide piiril. Majad ehitati aastatel 1931-1934 Erinevalt planeerimiskavast, ehitati Härjapea tänava poolsesse otsa 2-korruselise majade asemel 1-korruselisi. Välja ei jõutud ehitada Sõle tänavat koos hoonestusega.


KINO „SÄDE"

Üheks populaarseks Pelgulinna meelelahutuskohaks oli kino „Säde". Roo (tollal Alberti) 3 asunud kino avati 1923. aasta sügisel. Kinoomanikul polnud lihtne ehitusprojekti kinnitada, sest ohutusnõuded olid karmid. Sagedased komisjonid ja ettekirjutused näitasid, et aasta-aastalt nõuded karmistusid.
Alguses oli 74 istekohta. Näidati tummfilme, mida saadeti klaverimänguga. Toolid paiknesid saali paremal poolel ning läbipääs asus vasakul poolel. Ekraani ees oli sinine kardin. Väikeses esikus asus kassa ja kino reklaam rippus Õle ja Härjapea tänava nurgapoolse maja seinal. 1927. aastal kandis kino „Ilo" ning hiljemalt 1930. aastal nime „Lux". Arvatavasti 1930. aastate algul lõpetas kino tegevuse.


TELLISKIVITEHAS JA MÖÖBLIMAJA

Telliskivi ja Mulla tänava vahelisele alale rajas Johann (Johannes) Grabby 1879. aastal tellisetehase. Hiljemalt 1881. aastal oli seal ka elumaja. Telliskivi tänava nimigi tuletatud sellest tööstusest.

Grabby (Krabbi) elumajja, mis asus Ristiku ja Telliskivi tänava nurgal, rajati 1912. aastal Pelgulinna esimene kool.

Mulla ning Telliskivi tänava vaheline ala oli 1930. aastate keskel üks kaunimaid piirkondi Pelgulinnas. Ärimees Gustav Treierile kuulus Mulla 7 / Telliskivi 5-7 asunud Pelgulinna suurim viljapuuaed (9280m2). Samal krundil asus ka ligi 2170m2 triiphooneid. Telliskivi tänav 9/11 oli Artur Pullmannile kuulnud, rohkem kui 2500m2 suurune iluaed. Enamus sellest piirkonnast hävis 9. märtsil 1944. aastal, kui nõukogude lennuvägi Tallinna pommitas.

Pommitamisest tühjaks jäänud alale rajati 1947. aastal Kalinini rajooni kolhoositurg, kus juba samal aastal müüs oma kaupa ligi poolsada ümberkaudsete külade põllumeest. Et turu kontor asus esialgu Mulla 2 varjendis, siis ehitati 1950. aastal turule 2-korruseline administratiivhoone ning 38 müügikohaga  piimapaviljon. Samal aastal müüs Kalinini rajooni kolhoositurul oma kaupa juba 72 kolhoosi, kaugemad neist Võrumaalt. 1950. aastal alustati suure hobusetalli ehitamist. Peagi aga hakkas turu heakord alla käima. Seda süvendas trust „Glavvino", kes alustas turul vankritelt piiramata koguses lahtise viina müümist. Järgneva kahe aastakümne jooksul jäi turu populaarsus tunduvalt väiksemaks ning 1976. aastal võeti vastu otsus turu sulgemisest.

1980. aastal avati endise turu kohal Tallinna Mööblimaja, mis suutis võrreldes varasemate väikeste mööblipoodidega pakkuda suisa 1000 erineva nimetusega mööblieset.
Kuigi suuri mööblikauplusi on kõikjal, on Mööblimaja suutnud edukalt konkurentsis püsida. Toodete valikut on suurendatud rohkem kui 10 korda.

PELGULINNA GÜMNAASIUM

1960. aastal valmis arhitektide Udo Ivaski ja Herbet Rüütlase funktsionalistlikus stiilis koolimaja projekt, mis pidi tulema Mulla 7. Kolmekorruseline kool oli mõeldud 1250 õpilasele. U-kujulise põhiplaaniga hoone pikikülg asub Sõle tänava ääres, kus paiknevad ka klassiruumid. Mulla tänava poolses hooneplokis asub ülemisel korrusel aula ning alumisel õppekabinetid ja abiruumid. Paldiski maantee poolses osas on siseujula ja võimla. 25. meetri pikkune võimla oli üks esimesi Tallinna koolides. Ajastuomast vaimu kannavad detailid, nagu lennukas varikatus ja kaunistatud seinapinnad ning toona väga eriliseks peetud, Ivaski loodud spetsiaalne värvilahendus, mis püüdis sobitada värvi ruumide otstarbega.

Tollal kogu Eesti suurim koolimaja kandis Tallinna 46. Keskkooli nime. Koolil oli spordiväljak, lasketiir, töökojad jms. Kool omandas juba algusest peale kõrge maine. Sellele aitasid kaasa kunstikallakuga klassid ning rohked kõrge tasemega ringid. Koolis tegutsesid mitmed rahvatantsurühmad legendaarsete Niina ja Alfred Raadiku juhtimisel, kunstilise võimlemise rühk, puhkpilli- ja estraadorkester. Palju kuulsust tõi koolile ansambel „Pähklipureja" Svetlana Järvi juhtimisel, samuti estraadiansambel „Ritsikad" (juhendajad Reet ja Märt Hunt). Koolist on võrsunud mitmeid tuntuid kunstnikke ja sportlasi.

Ajavahemikus 1989-1998 kandis Mulla tänava kool Pelgulinna Keskkooli nime; alates 1998 aastat tegutseb Pelgulinna Gümnaasium.


SITSI

Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik koos töölisasulaga rajati aastatel 1899 - 1900. Rahvasuus tuntakse seda eelkõige Sitsi vabriku ja töölisasula nime all. Ketrusvabrik oli esimene suurem tööstusettevõte Tallinnas, millega koos rajati korraga elurajoon ja selle juurde kuuluv infrastruktuur. Oluliseks muutuseks Sitsi asunduses oli aedlinna rajamine Sitsi, Sõle, Lõime ja Kopli tänava vahelisele alale. Tallinna Linnavalitsus planeeris sinna umber 100 krunti ning kehtestas hoonete ehitustingimused. Näiteks ei tohtinud hoonestustihedus ületada 25%. Majadel pidi olema 4,5 meetrine laiune eesaed ning 1,2-2 meetri kõrgune piiraed. Iga krundivaldaja pidi 2 aasta jooksul istutama vähemalt 5 ilu- või viljapuud. Suur osa selle aedlinna asukatest olid tööl Sitsi vabrikus. Kuna elumajad püstitati tühermaale, siis vaade enam-vähem korraga valminud hoonestusele ei olnud kaugeltki  kena. Seda kanti nimetati mitte ainult rahvasuus, vaid ka ajakirjanduses ja ametlikes dokumentides, Karbikülaks. Õnneks ei kestnud „inetu pardipoja" aeg kaua. Juba 1920. aastate lõpus pehmendas üldilmet rikkalik kõrghaljastus.
Sitsi aedlinn sai tõsiselt kahjustada 1970. aastate lõpus, kui sellesse kanti hakati ehitama erakordselt inetuid sinise kattega paneelmaju. Nõukogude sõjaväe peredele toodi paneele kaugelt Venemaalt ning neid maju püstitasid viletsa töökogemusega tööpataljoni ajateenijad.


JUMALAEMA KÕIKIDE KURBADE RÕÕMU PÜHAKUJU KIRIK

Sitsi tee 15a asub Jumalaema Kõikide Kurbade Rõõmu pühakuju kirik. See õigeusu kirik rajati 1913. aastal Balti puuvillavabriku tööliste elamurajooni juurde. Lihtne, ilma välisdekoorita puitkirik sai pärast II maailmasõda telliskivivoodri. 2001. aastal tehti kirikule suurem pealisehitus.


BALTI PUUVILLAVABRIK

1899. aastal alustati Kopli tee äärde tühermaale Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku ning elumajade ehitamist. Arhitekt Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi ehitatud vabrik oli tollal Tallinna suuremaid ehitisi. 234 meetri pikkune peakorpus oli 4-korruseline. 1909. aastal valmis uus suur tootmishoone, mis 1920. aastal ühendati vanaga. Täiskoormusel töötas ettevõte juba 1901. aastal. Vabriku direktoriks sai John Carr, kes oli eelnevalt üle 20 aasta juhtinud Kreenholmi. Seetõttu tuli Narvast Tallinna ka rohkest töölisi ja ametnikke. Ettevõtte peakontor asus Peterburis.
Enne I maailmasõda töötas vabrikus kuni 1900 töölist, nende hulgas ka Jekaterina (Kati) Loorberg, kellest sai 1906. aastal Nõukogude Venemaa riigipea Mihhail Kalinini, abikaasa. Vabrik tootis Venemaa siseturu jaoks puuvillast lõnga, vatti ja pleegitamata riiet, mida viimistleti Peterburi tekstiilitehastes. Eesti iseseisvumine tähendas Nõukogude turu sulgemist ning vabrik pidi ümber orienteeruma Lääne turule. Tallinna toodi üle ka peakontor.
1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ning 1941. aasta suvel süüdati puuvillavabrik Tallinnast lahkuvate nõukogude võimuesindajate korraldusel. Huvitav, et hiiglaslik tulekahi jättis puutumata Sitsi tänavaväärsed tööliselamud, samuti Kopli täna pool asuva direktori puidust elumaja.
1945. aastat asuti tööstushooneid taastama. Tööde kvaliteet polnud hea ning selles võite veenduda kas või peakorpuse fassaadi silmitsedes. 1970. aastal  moderniseeriti sisseseadet. 1984. aastal töötas ettevõttes 2140 töötajat. 1990. aastatel läks vabrik Singapuri tekstiilifirma kätte. Käitist vähendati oluliselt, kuid samas moderniseeriti seadmeid. Ettevõte müüs toodangut peamiselt Lääne-Euroopa riikidesse. Viimastel aastatel on tootmine seiskunud ning endist Sitsi vabrikut püütakse kasutada muul viisil. Nimelt on omanikud välja pakkunud, et alale võiks rajada 60-70-korruselise pilvelõhkuja, mis Eesti kõige kõrgema hoonena paistaks ka merele. Mõned endised tööstushooned võiks samuti teha korterelamuteks ja ala liigendada veesilmade, kõrghaljastuse, jalgradade ning skulptuuridega.

Kasutatud kirjandus: R. Nerman, PELGULINN, Tallinn 2000

Asumi kaardi juurde saad vajutades siia.