Arenguline kunstiteraapia

Mis on arenguline kunstiteraapia?

Arenguline kunstiteraapia (ingl. developmental art therapy) on kunstiteraapia suund, mida kasutatakse töös lastega ning kus järgitakse lapse erinevaid arenguastmeid (Aach-Feldman & Kunkle-Miller, 2016; Malchiodi, Kim & Chai, 2003: 93-94). Eeldatakse, et võime piltide kaudu suhelda areneb teatud astmete kaupa (Karkou & Sanderson, 2006). Eelkõige on eesmärgiks kliendi sensoorne stimuleerimine, oskuste õppimine ja parandamine ning kohanemine iseenda ja keskkonna vajadustega (Malchiodi, 2012). Terapeut on siin aktiivne „kolmas käsi“, kes aitab lapsel kogeda eduelamust loovas protsessis (Dubowski & James, 1998:48; Evans & Dubowski, 1999:11; Malchiodi, Kim & Choi, 2003:99). Olulisel kohal arengulises kunstiteraapias on kunstimaterjalide ja -vahendite valimine ning kohandamine vastavalt lapse võimetele (Malchiodi, Kim & Choi, 2003:98). Töö einevate materjalidega pakub erinevat puudutuskogemus ja kontaktivõimalust - puudutada ja olla puudutatud. Arengulises lähenemises on oluline aidata lapsel saavutada tema maksimaalne potentsiaal (Dubowski & James, 1998:54).

 

Mis on arengulise kunstiteraapia võrgustikumudel?

Arengulise kunstiteraapia võrgustikumudel (joonis 1) (Sein-Garcia, 2018) ühendab Lusebrinki ekspersiivse kunstiteraapia kontiinumit (Lusebrink, 2010, 1990) ja grupikunstiteraapia võrgustikumudelit (Schmeer, 2009) ning toetub arengulise kunstiteraapia (Malchiodi, 2012), lapse eneseorganiseerimise tasandeite (Rygaard, 2016) ja neurojärjestikulise teraapia põhimõtetele (Perry, 2009, 2006). Mudeli keskmes on arusaam, et kõige paremini töötab laste puhul igasugune vahend, mis tõstab lapse elus suhete kvaliteeti ja arvu. Inimene on tugevalt sotsiaalne olend, mistõttu meid ravivad ka terved suhted. Laste puhul tuleb vaadata lapse arengut juba enne sündi, sest väga väikese lapse rahuldamata arenguvajadused võivad koolieas väljenduda õpi- ja/ või käitumisraskustena. Lapse aju areneb seest välja ja alt üles. Teraapias pakutakse lapsele tegevusi, mis võiksid katta rahuldamata emotsionaalseid arenguvajadusi. Vahel tuleb bioloogiline vanus jagada 2,3,4ga, näiteks võib 10-aastane laps käituda nagu 3aastane (nt kiindumisäire puhul).

Arengulise kunstiteraapia võrgustikumudelis on keskmes kehatöö ja meelte stimuleerimine erinevate materjalide kaudu. Alles siis, kui on piisavalt tööd tehtud meeltega, liigutakse edasi oma tunnete uurimisele ja sealt juba edasi oma mõtete ja sotsiaalsete suhete mõtestamisele. Oma elus sümbolite ja tähenduslike lugude leidmine on viimane tasand. Harjutused keha ja meeltega kunstiteraapias tasakaalustavad koolis mõttetööd sõnade ja numbritega. Grupis on oluline leida tasand, kus kõik lapsed suudaksid suhelda võrdselt ja turvaliselt. Näiteks, kui verbaalne suhtlemine on mõnel lapsel taksitatud, siis grupitööd tehakse nii, et lapsed saaksid suhelda mitteverbaalselt läbi kunsti.

3.jpg
Joonis 1. Arengulise kunstiteraapia võrgustikumudel (Sein-Garcia, 2018).

Viited

Aach-Feldman, S. ja Kunkle-Miller, C. (2016). Developmental Art Therapy. In J. Rubin (Ed.). Approaches to Art Therapy. Theory and Technique. 3d Edition. New York: Routledge.

Dubowski, J. K. & James, J. (1998). Arts therapies with children with learning disabilities. In D. Sandle (Ed.), Development and diversity: new applications in art therapy. London, NY: Free Association Books, pp. 41-56.

Evans, K. & Dubowski, J. (1999). Art therapy with children on the autistic spectrum: beyond words. London: Jessica Kingsley Publishers.

Karkou, V. & Sanderson, P. (2006). Arts therapies: a research-based map of the field. Edinburgh: Elsevier.

Lusebrink, V. B. (1990). Imagery and Visual Expression in Therapy. New York: Plenum Press.

Lusebrink, V. B. (2010). Assessment and therapeutic application of the expressive therapies continuum. Art Therapy: Journal of the American Art Therapy Association, 27(4), 166–170.

Malchiodi, C. A. (2012). Developmental Art Therapy. In. C. A. Malchiodi (Ed.). Handbook of Art Therapy, 2nd Edition. Guilford Publications, 114 – 129.

Perry, B. (2006). The neurosequential model of therapeutics: Applying principles of neuroscience to clinical work with traumatized and maltreated children. In N. B. Webb (Ed.). Working with traumatized youth in child welfare. New York: Guilford Press, 27–52.

Perry, B. (2009). Examing child maltreatment through a neurodevelopmental lens: Clinical applications of the neurosequental model of therapeutics. Journal of Trauma and Loss, 14, 240 – 255.

Rygaard, N. P. (2016). Kiindumushäirega laps. Praktilise teraapia käsiraamat. Teine, parandatud väljaanne. Tallinn: MTÜ Igale Lapsele Pere

Schmeer, G. (2006). Die Resonanzbildmethode – Visuelles Lernen in der Gruppe. Selbsterfahrung – Team – Organisation. Sttuttgart: Klett – Cotta.

Sein-Garcia, M. (2018). Arte terapia y materiales naturales con niños de 4 a 7 años con trastorno específico del lenguaje (TEL). Modelo del sistema desarrollado de la arte terapia. Poster, Universidad Autonoma de Barcelona, 6.-8.07.2018

Viimati muudetud: 24.05.2019