"Väikeklassidel on tulevikku… kuid ka arenguruumi!", Õpetajate Leht, 31. mai 2013

http://opleht.ee/2013/05/vaikeklassidel-on-tulevikku-kuid-ka-arenguruumi

Erivajadusega laste väikeklassid on ennast juba praktikas õigustanud, kuid nendega seonduv võiks olla paindlikum, leiavad eripedagoogid ja logopeedid.

Vaidlused tugispetsialistide palga üle on mõnevõrra varjutanud uuendusi, mis hariduslike erivajadustega laste (HEV-lapsed) toetamiseks ette on võetud. Näiteks väikeklassidega, kus õpib kuni neli last, on rahul nii koolid kui lapsed ja nende vanemad, kusjuures nendes klassides õpib juba üle 600 lapse. Probleemidega õpilased saavad seal piisavalt tähelepanu ja abi, samal ajal on muutunud tavaklassid, kus HEV-lapsed varem õppisid, rahulikumaks. Positiivne on asja juures ka see, et väikeklasside kulutused katab suures osas riik ja vaidlusi selle üle, kes peab väikeklassi õpetajale maksma, ei ole.

Väikeklasse on mitut liiki

Väikeklasside avamine algas pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uue versiooni kinnitamist 2010. aasta suvel. Tegelikult võib avada üsna erineva suurusega väikseid klasse. Näiteks psüühika-, aktiivsus-, tähelepanu- või sõltuvushäiretega lastele võib moodustada kuni neljalapselise väikeklassi, toimetulekuõppel olevatele lastele kuni kuue õpilasega, tundeelu- ja käitumishäiretega lastele – kuni kaheksa, käitumisprobleemidega – kuni 12 õpilasega klassi. Erivajadustega laste liitklassis võib õppida kuni 12 õpilast. Seadus annab võimaluse moodustada üle kümne erinevat liiki väikese eriklassi. Piltlikult öeldes on need eriklassid nagu pisikesed erikoolid tavalise kooli sees.

Tänaseks on väikeklassidega juba kolm aastat katsetatud ja käes on aeg esimesi kokkuvõtteid teha. Oma kogemusi ja mõtteid tutvustavad eripedagoogid-logopeedid Katrin Kirsila (Kuusalu Keskkool), Lemme Randma (Viimsi Keskkool) ja Siiri Kliss (Ääsmäe Põhikool).

Väikeklass on lapsele lähedal

Katrin Kirsila peab väikeklassi erivajadustega lastele väga heaks lahenduseks. Kui selles klassis õpetab magistritasemega eripedagoog, siis ei jää laps seal kunagi abita, ütleb ta. Lemme Randma lisab omalt poolt, et tavaklassis hädas olnud lapsed tunnevad väikeklassis õppides õppimise vastu jälle huvi ja tunnevad end väärikamalt. Lemme Randma peab väga tähtsaks ka seda, et väikeklassis ei ole erivajadustega laps üksinda ja omaette, vaid suhtleb pidevalt oma kaaslastega. Just suhtlemise pärast on Viimsi kooli neljalapselisel väikeklassil osa tunde ka koos tavaklassiga (muusika, kunst, kehaline kasvatus, tööõpetus).

Viimsi koolis on kaks eriklassi – psüühiliste probleemidega laste väikeklass neljale õpilasele ning tunde- ja käitumishäiretega laste klass, kus õpib kaheks õpilast. Viimasesse on koondatud kaheksanda klassi nelja paralleelklassi käitumisprobleemidega lapsed ja Lemme Randma on nende klassijuhataja. Tegelikult oleks väikeklasse veel palju rohkem vaja, toonitab Randma, kuid nende avamiseks pole Viimsi koolil praegu piisavalt võimalusi, kusjuures kõige suurem probleem on ruumipuudus.

Väikeklass liidab lapsi

Lemme Randma toonitab, et hariduslike erivajadustega laps peab õppima tavakoolis käies kindlasti oma kaaslastega hästi läbisaamist, konfliktide vältimist või nende mõistlikku lahendamist, sest just HEV-lastega võivad tekkida tavakoolis arusaamatused väga lihtsalt.

Siiri Kliss lisab, et nii eripedagoog kui ka iga aine- ja klassiõpetaja peaks saama konfliktide vältimiseks või lahendamiseks spetsiaalset koolitust, et ette ära hoida probleeme nii hariduslike erivajadustega õpilastega kui ka ülejäänud klassiga.

Tegelikult õpetab üks HEV-laps kogu klassile väga palju head, tõdeb Lemme Randma. Tema klassis õppis omal ajal erivajadustega õpilane. Kui klass hakkas kooli lõpetama, ütlesid paljud õpilased, et tänu erivajadustega lapsele õppisid nad abivajajat märkama, teda aitama ning see muutis neist paljud paremateks inimesteks.

Väikeklass on täna veel uudis

Katrin Kirsila nõustub, et väikeklasside loomise võimalus on parandanud paljude HEV-laste olukorda, kuid lisab, et probleeme on ka. Näiteks väikeklassi uudsus. Ehkki abi vajavaid lapsi on palju, pole lihtne neid väikeklassi nimekirja saada. Lapsevanemale on väikeklass veel tundmatu ja talle on vaja asja põhjalikult selgitada, mis ei võta just vähe aega. Lisaks on vaja erivajadusega laps enne väikeklassi võtmist eriarsti või mõne muu erispetsialisti juurde suunata, mis aga on seotud pikkade ooteaegadega, lisaks vormistada vajalikud dokumendid nõustamiskomisjonile andes lisatööd erivajadustega laste koordinaatoritele, kelle tööd riik ei rahasta. Teinekord vajab laps võimalust väikeklassis õppimiseks ka poole õppeaasta pealt, kuid rahastamine toimub vaid kord aastas, mis tähendab, et ükski osapool (laps, lapsevanem ega kool) ei pruugi saada olukorrale kiirelt vajalikku lahendust.

Katrin Kirsila märgib, et neid raskusi on suudetud siiski ületada ja Kuusalu vallas on väikeklass olemas. See on avatud ühes väiksemas maakoolis, mis sobibki erivajadusega lastele kõige paremini, arvab ta. Tagasiside lapsevaematelt on olnud igatahes hea.

Napib õpetajaid

Veelgi tõsisem probleem on see, et väikeklasside puhul tuntakse puudust eripedagoogilise ettevalmistusega õpetajatest, tõdeb Lemme Randma. Kui Viimsi kool möödunud sügisel ajalehes kuulutas, et vajab eripedagoogi, siis ei tulnud selle peale ühtki avaldust. Viimsi kool on asunud eripedagoogide põuda lahedama nii, et suunab kõik aine- ja klassiõpetajaid, kes asja vastu huvi tunnevad, eripedagoogikat õppima.

Ilmselt on Viimsi kooli taktika õige, sest tihti on olnud kuulda, et aineõpetajad (füüsika, keemia, vene keel jt) ei tunne vahel laste hariduslikke erivajadusi ära, märgib Siiri Kliss. Siin aitab täienduskoolitus. Kui aineõpetaja on läbinud 320-tunnise eripedagoogika kursuse, siis seda probleemi enam nii teraval kujul ei ole. Õpetaja märkab siis laste spetsiifilisi iseärasusi palju paremini ja oskab vajadusel eripedagoogi poole pöörduda. Eripedagoogika kursused läbinud aineõpetaja kasutab õpetamisel ka rohkem erimetoodikaid. Eripedagoogiline koolitus ülikooli juures on seda vajalikum, et HEV-laste õpetamise abimaterjale napib ja õpetaja peab õppima neid ise tegema. Ilma vastava koolituseta läheb õpetajal HEV-lastega päris raskeks.

Vestlusringis osalenud eripedagoogid-logopeedid kiitsid oma kogemuse põhjal Tartu Ülikooli eripedagoogika kursust, kus pannakse piisavalt rõhku nii erivajaduste diagnoosimisele, individuaalsete õppekavade koostamisele kui ka erimetoodikate kasutamisele.

Abiõpetajast oleks abi

Eripedagoogide nappust saaks leevendada riigi palgal oleva abiõpetajate rakendamine, leiti vestlusringis. Siiri Kliss selgitas, et kui abiõpetaja teeb tihedat koostööd eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogiga, oskab ta HEV-lastele kasvõi ajutiseltki ka iseseisvalt vajalikku abi osutada. Abiõpetaja toetaks erivajadusega last ka klassitunnis: aitaks tal kontrolltöö ajal järje peal püsida, oleks talle muudeski asjades piisavalt toeks. Kui lapsel on tunnis kindel abistav isik olemas, siis võib-olla polegi talle püsivalt väikeklassi vaja, leiab Katrin Kirsila.

Ta toob näiteks Kuusalu Keskkooli, kus rakendataksegi esimestes klassides abiõpetajaid. Abiõpetaja on aidanud selles koolis nii väiksematel kui ka suurematel erivajadustega lastel kooliga paremini kohaneda ja abiõpetaja töö vajalikkuses ei kahtle seal keegi. Kui lapsevanemal on valida kaugema kooli eriklassi ja oma kodukoha kooli abiõpetaja vahel, siis usaldab ta oma kooli abiõpetajat ikka rohkem, on Katrin Kirsila märganud. Ääsmäe koolis on samuti abiõpetaja olemas ja selles koolis pole väikeklassi hetkel vaja, väiksem kool saab hakkama, mis aga ei tähenda tulevikus väikeklasside loomise vajadust, kinnitab Siiri Kliss.

Reeglid paindlikumaks

Vestlusringis toodi näiteid ka selle kohta, kuidas jäigavõitu reeglid raskendavad väikeklassi tööd.

Näiteks klassitäituvuse piirnormid. Aktiivsus-, tähelepanu- või sõltuvushäiretega laste väikeklassis võib olla kuni neli last, kuid mitte alla kolme. Kolme lapsega väikeklassi rahastati 2012. aastal veel täisrahastusega. Paraku on väikeklassi vajavaid lapsi mõneski koolis aga kaks, mitte kolm, märgib Lemme Randma.

Lahenduseks on pakutud hariduslike erivajadustega laste liitklassi, kus õpivad koos näiteks üks aktiivsus- ja sõltuvushäiretega laps esimesest klassist ja teine kolmandast. Katrin Kirsila usub, et hea õpetaja võib tulla eri vanuses erivajadustega lastega toime, kuid selline liitklass peaks jääma siiski erandiks. Vestlusringis leiti, et olud on kooliti väga erinevad ja rahastamine peaks olema seetõttu paindlik: kui klassis on HEV-lapsi, siis tuleks tagada võimalus abiõpetaja rakendamiseks; kui väikeklassis on kaks suurte probleemidega last, tuleks sedagi väikeklassi rahastada; kui koolis on alla 12 õpiraskustega õpilase, siis võiks riik rahastada ka näiteks kuue või kaheksa õpiraskustega lapse eriklassi. Isegi kolme paralleelklassi pealt on ju raske 12 õppimisega hädas olevat õpilast kokku saada, leiti vestlusringis.

Ka üldisemalt eripedagoogilise õpiabi tundide arv on liiga rangelt ette antud. Näiteks enamus lapsi saab hakkama kahe logopeeditunniga nädalas, kolme või rohkema tunni vajadus on pigem erand. Paraku peab logopeed määruse kohaselt andma logopeedilist abi vajavatele lastele siiski vähemalt kolm tundi nädalas. Kui lapse õpiedu on tagatud, tuleks kindlasti ses suhtes usaldada rohkem spetsialiste ja võimaldada neil koolis koha peal otsustada, kui suur peab olema õpiabi maht.

Tugispetsialisti palk

Ehkki väikeklasse rahastab suures osas riik, tõdesid vestlusringis osalejad, et pikale veninud vaidlus selle üle, kes peab põhimõtteliselt tugispetsialistile palka maksma, häirib siiski ka väikeklasside ja teiste eriklasside õpetajaid. Kõigile koolis töötavatele tugispetsialistidele peaks maksma palka riik, leidsid vestlusringis osalenud eripedagoogid ja logopeedid.

Vestlusringis osalejad tundsid muret ka koolide miinimumkoosseisude kaotamises pärast. Siin on oht, et erivajadustega lapsed hakkavad abi saama vastavalt sellele, kui palju mingil omavalistusel selleks võimalusi on ning vajaduspõhisest abist ei saa enam rääkida.

------

Kuus ettepanekut tugispetsialistidelt

- Väikeklassi rahastamise taotlusi peaks saama esitada kaks korda aastas.

- Riik võiks rahastada ka kahe lapsega väikeklasse täismahus.

- Kui klassis on erivajadustega õpilane, siis võiks riik toetada seal abiõpetaja rakendamist.

- Tugispetsialistidel tuleks lubada kooli tasandil ise otsustada, missuguses mahus õpiabi on lapsele piisav.

- Kõigile aine- ja klassiõpetajatele peaks riik tagama piisavas mahus tasuta eripedagoogilise täienduskoolituse.

- Koolides töötavatele tugispetsialistidele peab palka maksma riik.

——————

Väikeklassis õppijate arv aastate lõikes

2010/2011 — 47 õpilast

2011/2012 — 336 õpilast

2012/2013 — 628 õpilast

--------------

Tiina Kivirand
haridus- ja teadusministeeriumi nõunik

Kuna väikeklassides käivad raske puudega õpilased, siis riik toetab nende õpetamist kahekümne tunni ulatuses nädalas. Kuid kindlasti vajavad need lapsed lisaks veel tugispetsialisti, näiteks logopeedi, psühholoogi või sotsiaalpedagoogi abi. Kolmel eelneval aastal on riik maksnud kohalikele omavalitsustele haridustoetust eeldusega, et raha jätkuks ka tugispetsialistidele palga maksmiseks. Möödunud aasta ülejääk, 3,4 mln eurot, suunatakse kohalikele omavalitsustele eesmärgiga toetada tugispetsialistide rahastamist ka sel aastal.

Väikeklasside populaarsus on kolme aastaga kiiresti kasvanud. Kui 2010/2011. õppeaastal käis väikeklassis ainult 47 õpilast, siis 2011/2012 juba 336 ja tänavu isegi 628. Nii kiire kasv tekitab kahtluse, kas lapsi ei liigitata väikeklassi liiga kergekäeliselt. Väikeklass pole imerohi, mis ravib kõiki hädasid. Erinevate puuetega laste abistamiseks on vaja siiski kasutada erinevaid, just konkreetsele lapsele sobivat lahendust.

Väikeklass ei ole ainus võimalus juba sellepärast, et on teisigi eriklasse, kuhu lapsi suunata. Näiteks teise kooliastme käitumisprobleemidega laste eriklassides õpib tänavu 194 õpilast, kolmanda kooliastme kasvatusraskustega õpilaste eriklassides 208 ning tundeelu- ja käitumishäiretega õpilaste eriklassides 335 õpilast.

Ilmselt peame analüüsima, kas kõik 628 last on põhjendatult väikeklassi suunatud. Eeldatavasti kasvab nende õpilaste arv järgmisel õppeaastal veelgi, sest see on praegu kõige lihtsam ja tõhusam meede hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisel tavakoolis. Isiklikult kahtlen, kas meil Eestis on nii palju raske psüühikahäirega õpilasi, kellel suurema õpilaste arvuga klassis on õppimine takistatud. Probleem on muuhulgas ka selles, et väikeklass isoleerib lapse oma koolikaaslastest, kuid iga laps peab õppima eakaaslastega suhtlema. Teiste lahenduste rakendamisel on muidugi oluline, et jaguks ressurssi individuaal- ja rühmatööks ning abiõpetajate rakendamiseks. Haridus- ja teadusministeeriumi prioriteet on praegu otsida lahendusi nii tugispetsialistide teenuste kättesaadavamaks muutmiseks kui ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamiseks.

--------------

Kaasav haridus ei tähenda kokkuhoidu

Katrin Luhaäär
Ristiku põhikooli direktor

Väikeklass on suurepärane võimalus luua koolis rahulikum õhkkond. Paraku kasutatakse seda võimalust suhteliselt vähe. Põhjusi on mitu.

Kõigepealt pole koolidel väikeklasside avamiseks sobilikke ruume. Meie kool on teistest paremas olukorras, sest meil pole tüüpkoolimaja ja nii saime ehitada oma kõrge katusega pööningule väikeklasside jaoks pisikesi kabinette. Paraku on selline võimalus olemas vaid vähestel koolidel.

Teiseks on väga raske leida ühte väikeklassi nelja niisugust last, kes omavahel hästi sobiksid. Autistlike joontega, hüperaktiivne ja Aspergeri sündroomiga laps on kõik väga erinevad isiksused. Mõni läheb isegi siis endast välja, et teine talle otsa vaatab. Seepärast leian, et väikeklassi ülemine piir peaks olema kolm õpilast, mitte neli.

Kolmas probleem on eripedagoogi haridusega õpetajate nappus − ülikool laseb neid liiga vähe välja. Lahenduseks pakutakse, et iga klassi- ja aineõpetaja läbib eripedagoogika kursuse ja on ise mingil määral eripedagoog. Olemegi oma õpetajaid eripedagoogikat õppima suunanud, kuid selgunud on, et töö erivajadustega lastega sobib siiski vaid teatud õpetajatele, ülejäänud ei taha või ei suudagi seda tööd teha. Nii jääme lootma ikkagi sellele, et ülikoolist hakkab rohkem eripedagooge tulema.

Neljas probleem on tugispetsialistide palk. Kes näiteks on seesama eripedagoog? Võimalusi on mitu. Kas ta on eripedagoog? Kas ta on väikeklassi õpetaja? Õpiabirühma õpetaja? Kahel viimasel juhul ei ole ta ju enam otseselt eripedagoog? Kui ta on väikeklassi õpetaja, siis saab ta palka riigilt, kui eripedagoog, siis peab hakkama talle maksma omavalitsus. Segadust oleks vähem, kui eripedagoogidele maksaks palka riik.

Üldiselt on jäänud mulje, et kogu kaasamispoliitikat tehakse Eestis raha kokkuhoiu nimel, lootes kulutada tavakoolis õppiva erivajadustega õpilase kohta vähem raha kui erikoolis käiva õpilase kohta. See on kindlasti vale lähenemine, sest laps on ju ikka üks ja seesama — kokkuhoid on siin absoluutselt vale. Kaasava õppe puhul on vaja eraldi väikseid klassiruume, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajaid, tugispetsialiste, kes nende lastega tegelevad, arste, kellega konsulteerida, spetsiaalseid õppematerjale jpm. See kõik maksab.

Viimati muudetud: 26.05.2018