Rahvarinde ajaloost

Eestimaa Rahvarinde (ERR) lugu avaneb meie ees otsekui klassikaline kolmevaatuseline draama. Esimeses vaatuses astuvad lavale tegelased, selguvad eesmärgid ja motiivid ning sõlmuvad konfliktid.

Edgar Savisaar käib Rahvarinde asutamise idee välja 13. aprillil 1988 Eesti Televisiooni otsesaates. Idee levib kulutulena, mõne kuuga on ERR algatuskeskuses registreerunud sadades tugirühmades ca 200 000 Eestimaa inimest. Massiliikumise vorm annab kindlustunde.

ERR vastandab end Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) nomenklatuurile. Rahvarinde taktikaliste eesmärkide oskuslik ajastamine ja tegevuse järk-järguline avardamine lõhestab  EKP. Ühiskonna demokratiseerimine ja majandusliku iseseisvuse saavutamiseks haarab Rahvarinne kaasa elanikkonna kõiki kihte ning Eestis elavaid rahvused.

Vastu hakkavad tegutsema suvel 1988 formeerunud venekeelne Interliikumine ning rahvuskonservatiivne Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Aasta hiljem tekib opositsiooniline kodanike komiteede liikumine, mis leiab vormistuse Eesti Kongressi näol.

Esimene vaatus kulmineerub Rahvarinde asutamiskongressiga 1.-2. oktoobril 1988 ning liikumise survel Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul vastu võetud deklaratsiooniga Eesti NSV suveräänsusest. 

Teises vaatuses näeme lugematul  arvul Rahvarinde üleriigilisi, aga ka kohalikke aktsioone.  Eesmärgiks on kodanikuühiskonna loomine, keskvõimu survestamine  ajaloolise õigluse taastamiseks ning poliitilise iseseisvuse ettevalmistamine. Püsib lootus Eesti vabanemisele Nõukogude impeeriumi kütkeist, aus vaade keerulisele tegelikkusele kindlustab Rahvarindele püsiva usaldussuhte aina raskemaks muutuval ajal.

Rahvarinde taktika on samm-sammuline: nii kohalike kui ka NSV Liidu tasemel esinduskogude hõivamine nö seestpoolt ning koostöö kõigi demokraatlike jõududega. Võidetakse NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimised. Koos Läti Tautas Fronte ja Leedu Sājudisega korraldatakse 23. augustil 1989 ainulaadne inimkett Tallinnast üle Riia Vilniusesse, tähistamaks Balti riikide sõjajärgset saatust määranud Molotovi-Ribbendropi pakti salaprotokolli sõlmimise 50. aastapäeva. Detsembris 1989 saavutatakse Moskvas salaprotokolli tunnistamine õigustühiseks.

Rahvarinne võidab 1990. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, murdes kompartei kauaaegse ainuvõimu. Suund võetakse Eesti Vabariigi taastamisele.

Teravnevad vastasseisud. Interliikumine  korraldab 15. mail 1990 rünnaku Toompeale eesmärgiga kukutada Rahvarinde valitsus. Eesti Kongressi baasil tekkinud Eesti Komitee tõstatab ambitsiooni olla paralleelne võimuorgan. Teine vaatus kulmineerub Rahvarinde algatusel seadusandluse muutmise ning riigistruktuuride rakendamisega Eesti taasiseseisvumisprotsessi.

Kolmandas vaatuses näeme kõigepealt Moskva keskvõimu agressiivsuse kasvu.
Selle tunnistuseks on 13. jaanuaril 1991 „verine pühapäev“ Vilniuses ning järgnevalt Riia valitsushoonete ründamine NSV Liidu eriüksuste  poolt.

Eestimaa Rahvarinne valmistub kodanikuallumatuseks. Toompeale kerkivad Eesti Kodukaitse toel barrikaadid. Rahvarinne ennetab NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi kavandatud liidulepingu sõlmimise referendumit. 3. märtsil 1991 küsitakse rahvalt „Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“. Interliikumine ja tulised rahvuslased boikoteerivad referendumit. Sellele vaatamata ulatub osalus referendumis 82,6 %ni, hääletanutest 77,8%  toetavad iseseisvust.

Kulminatsiooniks saab NSV Liidu riigipöördekatse augustis 1991. Otsese ohu eel tekib rahvuslaste koostöö Rahvarinde saadikute enamusega Eesti Vabariigi Ülemnõukogus. 20. augustil 1991 kuulutab Ülemnõukogu Eesti Vabariigi taastatuks.

11. septembril 1988 Tallinna Lauluväljakul rahvarindelase Heinz Valgu väljahõigatud legendaarse loosungi „Ükskord me võidame niikuinii!“ teostumisele kulus kaks aastat, seitse kuud ja kolm nädalat.

Rahvarinde edukus rajanes tema loovusel ning strateegilisel valikul vältida vastupanuliikumise umbteid. Rahvarinne kasutas oskuslikult ära valitseva režiimi peataolekut. Rahvarinne andis massidele esmakordselt tagasi neilt äravõetud „hääle“. Eesti loovharitlaskonna liitumine Rahvarindega andis liikumisele erakordse autoriteedi.

Oma peamised ülesanded täitnud Eestimaa Rahvarinde tegevus lõpetati novembris 1993.



Rahvarinde ajalooga saab lähemalt tutvuda Rahvarinde veebilehel.

 

Viimati muudetud: 19.07.2018