2010. a kevadel viisid naaberlasteaiad Laagna Rukkilill ja Arbu Lasteaed läbi lõumumisprojekti „Eesti rahvakommete varasalv ausse”.

Projekti peamine  eesmärk  olid järgmine:

kollektiivid tegutsedes koos,   loovad head suhted erineva keeletaustaga inimeste vahel ning koostöö käigus väärtustatakse kultuuriliselt mitmekesist keskkonda.

Arbu Lasteaia ettepanekul otsustasime, et korraldame üheskoos rahvuslikud pulmad. Mõrsjapoolseks suguvõsaks sai Arbu Lasteaia ja peiupoolseks meie lasteaia pere.

Mõlema lasteaia projektijuhid ja töötajad tutvusid põhjalikult esivanemate pulmakommetega ja ühiselt koostati peokavad. Materjali otsiti nii internetist kui ka raamatutest. Oluliseks pidasime, et muukeelne personal saaks motiveeritud suhtlema eesti keeles. Läbi huumori omandatakse kergemini kaasaegne eesti keel ja tutvutakse aastasadade taguse keelega. Peab mainima, et isegi meie lasteaia töötajatel oli raske regivärsse ja vanaaegset kõnekeelt õppida.

Nagu vanasti, nii meilgi – toimusid kosjad, pulmad ja katsikud. Pulmakommetega tutvudes saime teada, kes olid ennevanasti mõõgaemand, isamees, rüpepoiss, kaasnaine, kant jt pulmategelased.

Nagu sel ajal kombeks, algas naisevõtt kosjaskäiguga. Kosja sõideti mõrsja koju. Meie lasteaia peiupoolsed esindajad (isamees, peig, peiupoisid, peiu vanemad jt.) siirdusid lastehobustega   sõites kuljuste kõlinal mõrsja koju Arbu Lasteaeda. Juba väravas tuli kaubelda sissesõiduluba. Kogu vestlus toimus regivärssides. Lõpuks kutsuti meid pruudi majja.

Täidetud said kõik tuntumad kosjakombed – mõrsja ja peigmehe iseloomustamine ja kiitmine ning pruudi otsimine teiste tüdrukute hulgast. Kui kosjakaup mõrsja vanematega tehtud, asetas isamees lauale „kosjaviina”. Pidu jätkus ühiste rahvamängude, – tantsude, ja -lauludega. Mõlema lasteaia töötajad  harjutasid  eelnevalt erinevaid rahvatantse ja –mänge.

Kosjade ja pulmade vahelisel ajal tuli pruudil valmistada veimevakk. Selleks tutvusid Arbu Lasteaia töötajad erinevate eesti rahvusmustritega ning valmistasid rahvuslike ornamentidega  särke, kindaid, sokke ja vöösid. Neid tuli teha niipalju, et jätkuks kõigile peiupoolsetele sugulastele.

Mõlema lasteaia töötajad tutvusid ka rahvuslike pulmatoitudega. Üllatav oli see, et vanaaegses pulmas pakuti suppi (peamiselt klimbisuppi, hiljem ka frikadelli- või kapsasuppi).

Meie lasteaia rahvas pruulis ise koduõlut.

Et anda pulmadele eht ajahõngu, toimus pulmapidu Eesti Vabaõhumuuseumis.

Pidu sai alguse juba muuseumiväravas, kus noorpaari ootas vankriga hobune, kes sõidutas nad pulmamajja. Pulmalised sammusid pillimängu ja laulu saatel läbi külatänava. Sel ajal kui noorpaar hobusega mööda küla auringi sõitis, tantsisid ja laulsid pulmalised tallihoone ees.

Pulmarituaalid jätkusid Kolu kõrtsi tallihoones, kus oli ruumi piisavalt suurele pulmaseltskonnale. Ehtsa pulma käigus sai teoks isamehe poolne õnnistus pulmamajale, pruudi tutvumine oma uue koduga, noorpaarile soola- leiva pakkumine, rüpepoisi asetamine noorpaari sülle, mõrsja tanutamine, veimevaka jagamine peigmehe sugulastele, nooriku põlle lappimine rahadega ja lõpuks pruudirööv ja väljalunastamine.

Vahepeal söödi, mekiti  koduõlut ja tantsiti erinevaid rahvatantse (labajalavalssi, näpupolkat, reilenderit, perekonnavalssi jne) ning lauldi rahvalaule. Eriti meeldis naabritele  meie rahvuslik laul „Õllepruulija”. Nende  pidude ajal oli muukeelne personal motiveeritud suhtlema eesti keeles, samal ajal tutvuti mõlemapoolselt esivanemate varasalvega, kõik maandasid ühtlasi tööpäevapingeid.

Kolmas ühine ettevõtmine oli katsikuletulek meie lasteaeda. Möödunud oli aasta  ja noortel taluinimestel sündisid kaksikud. Külalised tulid neid vaatama ja tõid noorele emale kostiks titeputru ning küpsetisi. Imetleti lapsi ning noor ema küsis lastele hambaraha, mida talle lahkest anti.

Продолжение читайте http://www.lasteaed.net/2010/10/31/loimumisprojekt-%E2%80%9Eeesti-rahvakommete-varasalv-ausse%E2%80%9D/